Suurvidevlane (Nyctalus noctula)

Ingl Noctule

“Eesti kõige suurem nahkhiir”

Mõõtmed
Kehakaal 21–30 g, tüvepikkus 60–82 mm, küünarvarre pikkus 47–59 mm, tiibade siruulatus 320–400 mm.

Välimus
Eestis leiduvatest nahkhiireliikidest suurim. Selgmine karv on punakaspruun ning iseloomuliku läikega, kõhtmine pool seljast pisut heledam ja läiketa. Nägu, kõrvad ja lennus on tumepruunid. Kõrvad on lühikesed, laiad ja ümaratipulised, traagus „seenekujuline“ (lühike ja otsast laienenud). Tiivad on pikad ja kitsad. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3).

Sarnaseid liike ei ole Eestis kindlaks tehtud, kuid lähialadel leiduvatest liikidest võib suurvidevlane sarnaneda väikevidevlase (Nyctalus leisleri) ja hilis-nahkhiirega (Eptesicus serotinus). Väikevidevlane on mõõtmetelt väiksem, küünarvarre pikkus 38–47 mm. Hilis-nahkhiir on sarnane mõõtmetelt, kuid välimuse poolest sarnaneb ta pigem põhja-nahkhiirega. Mõlema liigi lähimad leiualad asuvad Kesk-Lätis.

Levik
Levinud Euroopas ning paiguti Aasias. Levila ulatub Suurbritannia keskosast läänes kuni Indo-Hiina poolsaareni idas. Euroopas on suurvidevlane tavaline nahkhiireliik, kelle levila katab enamiku Euroopa mandriosast kuni Uuraliteni idas, kuid puudub Pürenee poolsaarel. Skandinaavias ulatub levila põhjapiir 60–61 laiuskraadini. Ta on levinud Norra kaguosas, Lõuna- Rootsis ning piki Botnia lahte ulatub levila üsna kaugele põhja. Soomes asustab maa lõunaosa. Eestis on leiukohti hajusalt üle terve mandriosa, kuid teda on kohatud ka Saaremaal ja Hiiumaal.

Elupaik
Võib kohata parkides, veekogude kohal, metsaservades ning raiesmikel, samuti rohumaade ja põldude kohal. Elualad võivad asuda ka linnades, kui seal leidub veekogusid või suuri parke. Sageli võib neid kohata tänavavalgustuse lähedale kogunenud putukaid püüdmas. Rootsis tehtud uurimuses leiti, et suurvidevlased lendavad toiduotsinguil sageli ka kaldast mitme kilomeetri kaugusel mere kohal.

Eluviis ja käitumine
Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades, mis paiknevad peamiselt kõrgel asuvates puuõõntes, kuid sageli leiavad kasutust ka nahkhiirte varjekastid. Mitmel pool on neid leitud ka hoonete ventilatsiooniavadest ja korterelamute voodri tagant. Ühte varjepaika võib koguneda mitmekümnest isendist koosnev koloonia. Isas- ja emasloomade kolooniad on lahus, varjepaiku võidakse jagada veelendlase ja pargi-nahkhiirega.

Suurvidevlane on pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid mõnel pool on teada ka paikseid populatsioone. Ränded võivad ulatuda 1600 kilomeetrini. Eestis võib liiki kohata maist septembrini. Kabli linnujaamas tehtud nahkhiirte rändevaatluste andmetel jääb 90% igaaastastest registreeringutest ajavahemikku 9. juuli kuni 21. september. Igal aastal registreeritavate suurvidevlaste väikse arvu tõttu võivad rände ajalised piirid olla siiski erinevad.

Toitumine
Toitub eri suurusega putukatest. Saakputukate hulgas leidub kahetiivalisi, ehmestiivalisi, mardikaid ja ööliblikaid, kuid saakloomade osakaal ja rühmad toidus olenevad peamiselt nende ohtrusest konkreetses elupaigas.

Sigimine ja areng
Paarituvad augustis-septembris. Paaritumise ajaks hõivavad isasloomad spetsiaalsed sigimisvarjepaigad, mille ava märgistatakse näopiirkonnas paiknevate näärmete nõrega. Et meelitada emasloomi varjepaika, teevad isasloomad selle ava juures oodates kriiskavat häält, mida kuuleb ka inimkõrvaga. Teiste isasloomade eest varjepaika kaitstakse. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõntes või nahkhiirte varjekastides. Kolooniatesse kogunevad mais ning need koosnevad 20–60 isendist. Järglased sünnivad juuni keskpaigast juuli alguseni ning tavaliselt on neid 1 või 2, harva ka 3. Noorloomad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 4 nädalaga. Osa emasloomi saavutab suguküpsuse 1. eluaastal ning poegivad juba pärast esimest talve. Isastel suurvidevlastel saabub suguküpsus ilmselt alles 2. eluaastal.

Koht ökosüsteemis
Kuna suurvidevlased kasutavad varjepaikadena peamiselt puuõõsi, võib peamiseks ohuteguriks pidada puude langetamist sobivates biotoopides. Seda ennekõike nahkhiirte aktiivsusperioodil, kui õõnsusi võivad asustada poegimiskolooniad. Rändliike võivad ohustada ka muutused rändeteedel, kuid nahkhiirte rändeteede kohta on senini vähe teada.

Staatus
Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).