Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii)
Ingl Northern Bat
"Kõige külmakindlam nahkhiir”
“Kõige põhjapoolsema levikuga nahkhiireliik Euroopas”
Mõõtmed
Kehakaal 9–13 g, tüvepikkus 48–70 mm, küünarvarre pikkus 37–44 mm, tiibade siruulatus 250–280 mm.
Välimus
Keskmise suurusega, tumepruuni kuni mustjaspruuni seljakarvastikuga nahkhiir. Seljal ja kaelapiirkonnas leidub tavaliselt kollakate tippudega karvu. Kõhtmine pool on kollakaspruun või beež, värvustevaheline üleminek kaelapiirkonnas on selgepiiriline. Noorloomadel puudub selgmiste karvade tippudel täiskasvanutele iseloomulik kollakas värvus, karvatipud on hallikad, seetõttu võivad nad sarnaneda hõbe-nahkhiirega. Nägu, kõrvad ja lennus on tumepruunid. Kõrvad on suhteliselt lühikesed ja ümara tipuga, traagus on lühike, lai ja ümara, veidi sissepoole pööratud otsaga. Hambaid on 32 (I 2/3, C 1/1, P 1/2, M 3/3).
Eestis levinud liikidest võib põhja-nahkhiirt segamini ajada hõbe-nahkhiirega, kelle selgmiste karvade tipud on tavaliselt hõbedast värvi ja kõht heledam. Samuti on hõbe-nahkhiirel erinevalt põhja-nahkhiirest lai epibleem (sabalennuse osa, mis jääb kannusest väljapoole; kannus = calcar) Emasel hõbe-nahkhiirtel on 2 paari nisasid (põhja-nahkhiirel 1 paar) ning isasloomade suguti on kitsas (erinevalt põhja-nahkhiirest, kelle suguti on lai).
Levik
Palearktilise levikuga nahkhiireliik, kelle levila ulatub Prantsusmaast Aasia ning Põhja-Jaapanini. Euroopas on liik levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas. Levila läänepiir ulatub Ida-Prantsusmaani, lõunas on leviku piiriks Põhja-Itaalia. Põhja-Euroopas hõlmab liigi levila Norra, Soome ja Rootsi ning ulatub Põhja-Jäämereni. Liigi levila tuumikala Euroopas paikneb Põhja-Euroopas. Eestis on levinud üle kogu maa, olles siin kõige arvukam nahkhiireliik. Peale suuremate saarte asustab ka väikesaari, kus leidub puid.
Elupaik
Eestis asustab eriilmelisi elupaikasid. Ta on tavaline nii asulates kui ka neist väljas. Toitumisalad paiknevad tihti mitmesugustes puistutes: parkides ja metsades, kus kasutab lendamiseks lagendikke ja puistu servi. Sageli näeb lendamas hoovides ning veekogude ümbruses ja kohal. Peale poolavatud lennupaikade (nt puistu servad) kohtab teda ka avatud biotoopides, nt rohumaade või põldude kohal. Eestis on põhja-nahkhiirt registreeritud ka mere kohal, kusjuures kaugeim registreering on teada 13,6 km kaugusel lähimast saarest või maismaast. Sageli toitub ka tänavavalgustite lähedal, püüdes sinna kogunenud putukaid.
Eluviis ja käitumine
Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades (erandiks levila on põhjapoolsed piirkonnad, öö on väga lühike või esineb polaarpäev). Varjepaigad on tihti hoonete katusekonstruktsioonide vahel, voodrilaudade taga ja muudes hoonetes leiduvates õõnsustes. Loomad võivad asustada ka puuõõsi; üksikuid isendeid on leitud lahtise puukoore alt ja puuriitadest. Ühte varjepaika võib korraga asustada kuni 50 täiskasvanud emasloomast koosnev poegimiskoloonia. Isasloomad elavad suvel üksikult. Varjepaiku võidakse jagada habelendlase, kääbus-nahkhiire ja hilis-nahkhiirega. Toitumisaladel võivad käituda territoriaalselt ning ajada eemale ka samasse kolooniasse kuuluvaid loomi.
Põhja-nahkhiir on aktiivne vaid soojal poolaastal. Talv elatakse üle talveunes, mis algab Eestis oktoobris ja kestab aprilli-maini. Soojadel kevadetel võib esimesi loomi lendamas kohata juba märtsi lõpus. Talvituspaikadena kasutavad mitmesuguseid maa-aluseid ruume, millest olulisematena on Eestis teada maha jäetud kaevanduskäigud, maa-alused kaitserajatised ja keldrid. Põhja-nahkhiir talub teistest meie liikidest madalamat temperatuuri, mistõttu teda võib sageli kohata talvitumas väikestes maakeldrites. Soojadel talvedel talvitub suur osa isendeid ilmselt ka mitmesugustes maapealsetes varjepaikades.
Põhja-nahkhiirt peetakse paikseks liigiks. Suurem osa märgistatud loomade taasleide Euroopas pärineb mõnekümne kilomeetri kauguselt rõngastuspaigast, vaid üksikuid isendeid on leitud kuni 450 km kauguselt märgistamiskohast. Nahkhiirte rändevaatlused Kabli linnujaamas on näidanud, et Kablit läbib rändehooajal suurel hulgal põhja-nahkhiiri. Seega võib oletada, et osa populatsioonist sooritab siiski rändeid. Eesti populatsiooni rände ulatus ja suund on seni siiski teadmata. Pikim rõngastatud isendi läbitud vahemaa on olnud 41 km (Ülgaselt Humalasse).
Toitumine
Ligikaudu poole saakputukatest hõlmavad väikesed kahetiivalised, kellest suurem osa on sääselised. Teine pool on peamiselt ööliblikad ja mardikad.
Sigimine ja areng
Paarituvad alates hilissuvest parvlemispaikades ja talvituspaikades. Viljastuvad kevadel pärast talveune lõppu. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt hoonete katusealustes või voodrilaudade tagustes tühimikes. Kolooniad kogunevad mais ning koosnevad 20–50 isendist. Järglased sünnivad juuni teisel poolel või juuli algul. Tiinuse kestust mõjutab tugevasti ilmastik; poegimine võib ebasoodsates tingimustes kuni kuu edasi lükkuda. Järglasi on tavaliselt 1–2. Pojad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 2.–4. elunädalal, suguküpsus saabub ilmselt 2. eluaastal.
Koht ökosüsteemis
Põhja-nahkhiir elab Eestis oma levila tuumikalal; meil arvukas liik ning teda võib pidada mitteohustatud liigiks. Kolooniaid võivad ohustada peamiselt mitmesugused inimtegevusega seotud tegurid. Kuna varjepaigad asuvad sageli hoonetes, on suur ohutegur häirimine varjepaikades (eriti poegimiskolooniate ajal). Oluline tegur on ka häiringud talvituspaikades ja nende hävinemine.
Staatus
Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Peale selle on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).
https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hja-nahkhiir