Püsimetsa majandamine

Kogemusi metsast

See, kui suur peaks olema maaomand, et metsast elatuda, sõltub kasvukohtade viljakusest, pere väljaminekutest ja muust.

• "Valikraietega majandatavat metsa peaks olema 100 hektarit, et tänapäeval muud tööd tegemata ära elada." (O2)
  
  
• "Kui pidada talu: lihaveised ja mets, siis peaks olema paarkümmend hektarit, siis elab ilusti." (O10)
  
  
• "Paate ja pille tehes oleks mul äraelamiseks vaja aastas tarbepuudeks hästi laasunud viis 150–170 aastast mändi, üks kena sanglepp, üks tihe kuusk. Sõltuvalt metsast ja selle olukorrast võib sellised puud leida kolme-nelja hektari pealt, kust tuleb lisaks nagunii küte jm vajaminev ehitusmaterjal kasvõi ülejäägina tallele panemiseks. Võib ka naabriga vahetuskaupa teha. Inimene on leidlikum, kui ta arvab, andke ainult võimalus." (O13)
  
  
• Oma metsa majandamisest elatuval lätlasel (O15) on 1000 ha metsa, mida ta majandab valdavalt püsimetsana, kuid teeb veidi ka lageraieid. Majandamisel osalevad kaks aastaringset töölist, raiehooajal veel üks kuni kaks lisatöölist. Kokkuveotraktorit juhib ta ise koos pojaga.

Metsamaastiku planeerimine

Metsamaastiku planeerimine aitab hoida ja kasutada erinevaid metsa hüvesid optimaalselt, näiteks majandada metsa seal, kus see on kõige tulusam, ning jätta ruumi looduslikule arengule just kõige elustikurikkamates paikades. Alustuseks tuleks paika panna metsaga tegelemise eesmärgid ning analüüsida, kuidas metsade majandamine üht või teist väärtust mõjutaks. Seejärel tasuks vaadata oma metsi kaardil ja panna paika, milline roll võiks erinevatel metsaosadel olla, näiteks:

Metsaosade rolle

• mitmesugused marjad, seened, ravimtaimed, kase- või vahtramahl;
• jahikantsel, ulukite söötmispaik või hea loomade jälgimise ja pildistamise koht;
• metsarajad, lemmik lõkkekoht, telkimisala või koht, kus nautida päikesetõusu, udu jms;
• huvitavad ajaloolised objektid: ristipuud, varemed, kiviaiad, sillad, tõrvapõletusaugud, küünikohad, lubjaahjud, lahingukaevikud;
• põlismetsailmelised osad, kopra tegutsemisalad jm vääriselupaigad;
• kohad, kust varuda mitut sorti puitu: küttepuud, palgid, tarbepuud erilisteks pisidetailideks; sammalt palkseinte tihendamiseks.

Kui mitmesugused väärtused metsas on kaardistatud, siis saab läbi mõelda, milline metsaosa võtta kasutusele puidu, seente või marjade varumiseks, milline metsatükk jätta looduslikule arengule, kus teha looduskaitselisi töid, kuhu juhatada külalisi, millisel enda või järeltulijate eluetapil võiks puidutulu enim vaja minna jne.

Millest lähtuda püsimetsanduse ja lageraiete paigutamisel maastikus?

Puidutootmise optimeerimiseks oleks otstarbekas teha valikraieid teede läheduses ning lageraiepõhine majandamine planeerida teedest kaugemale. Niiviisi seetõttu, et püsimetsa tuleb hooldada veidi sagedamini. Häiringutundlike metsaliikide hoidmiseks võiks aga, vastupidi, jätta massiivi siseossa ja raskesti ligipääsetavatele aladele vääriselupaigad ja loodusmetsad, nende ümber kujundada puhverdava püsimetsavööndi ja teede läheduses, kus häirimine ja servamõju on niigi suuremad, majandada intensiivsemalt.

Puistu takseerimine

Püsimetsa takseerimise ülesanded erinevad üheealiste lageraiepõhiselt majandatud metsade omast. Väikemetsamajandaja võib kujundada endale majandamisotsusteks piisava pildi metsa lihtsalt jälgides, suuremate alade puhul tuleb metsa takseerimiseks kasutada süsteemsemaid metoodikaid. Metsade inventeerimine peab kaardistama nende erinevaid väärtusi ning lähtuma sellest, mida sealt saada soovitakse. Allpool vaatleme puidutootmisele suunatud juhtu.

Üheealiste puistute tunnused, mida püsimetsa iseloomustamiseks ei kasutata, on raievanus ja puistu täius – nende mõistete asemel kirjeldatakse puid läbimõõdu ja puistut rinnaspindala abil. Püsimetsanduslikuks puidutootmiseks on vaja ülevaadet nii puude suuruse jaotusest (vt järgmine ptk) kui ka puude ruumilisest paigutusest (Köhl ja Baldauf 2012). Püsimetsade puistusisene mitmekesisus on suurem kui üheealistel metsadel, samas on puistud omavahel vähemalt vanuse mõttes sarnasemad – ei saa eristada nt noorendikke ja küpseid metsi. Seepärast on õigete majandamisotsuste tegemiseks väga oluline jälgida, et puistusisene mitmekesisus oleks piisavalt täpselt kirjeldatud. Näiteks on vaja teada, kas puistus on piisavalt häile uuenduse tekkeks ning kas eri liiki puud kasvavad piisavalt läbisegi, et nad üksteise kasvu toetaksid. Eraldi tuleb tähelepanu pöörata säilikpuudele, et valida uus, kui mõni varasem on vahepeal pikali kukkunud (lamapuu jäetakse samuti metsale).

Takseerimisel kaardistatav sõltub majandamise viisist (joonis 15). Kui kasvatatakse kõrgekvaliteedilisi tulevikupuid, võib olla otstarbekas nende arvu ja asukohta teada ning puud metsas märgistada. Küpsusdiameetrist lähtuvale majandajale piisab ilmselt ka puistu jämedusjaotusest.


Joonis 15 - Takseerimine vastavalt vajadusele Ungari püsimetsas (O19): häiludest on võetud GPS-koordinaadid ja need on nummerdatud, sest iga paari aasta tagant on vaja käia mittesoovitavate puuliikide latvu tagasi murdmas ning hooldada või ümber paigutada hirvetõkketarasid.

Eesti metsade takseerimisjuhend (Metsade korraldamise juhend 2018) loob eelduse metsa erivanuselisusest arusaamiseks ja selle kujundamiseks, nõudes lisaks esimese rinde kirjeldusele ka teise rinde ja järelkasvu kirjeldamist. Viimased moodustavad vastavalt 25–75% ja kuni 25% esimese kõrgusest. Mitmevanuselistes puistutes, millel on üks vertikaalselt liitunud võrastik, nõuab juhend esimese rinde põlvkondade viisi kirjeldamist. Põlvkondi tuleb eristada, kui nende vanuseerinevus on vähemalt 40 aastat. Praktilises rakenduses võib seda juhendit järgides siiski jääda puudu nii puistu jämedusjaotuse kui ka ruumilise struktuuri kirjelduse üksikasjalikkusest, ja seda järgnevatel põhjustel. 1) Kui teine rinne ja järelkasv on hõre, siis neid ei kirjeldata. Teist rinnet peab kirjeldama alates täiusest 15%. Järelkasvu kirjeldatakse praktikas harva. 2) Puistu ruumilist varieeruvust ei kirjeldata, sestap ei kajasta takseerkirjeldus puistu kõrguse ja täiuse varieerumist ruumis. Näiteks püsimetsa häile ei tooda takseerkirjeldustes eraldi eraldisena välja, kuna need on selleks liiga väikesed. Eraldis piiritletakse alates 0,1 hektarist, kuid häilu maksimaalne pindala püsimetsas on 0,03 ha (20 m läbimõõt). Pisieraldiste joonestamine ei olekski praktiline, kuid püsimetsa majandajale on siiski oluline omada oma metsa vahelduvusest ülevaadet.

Kaugseire võimaldab kerge vaevaga haarata puistu mitmekesisust suuremal alal ja näha, kuidas jaotuvad puude kõrgused. Praegu pakub Maa-amet kõigile interneti- ja kaardiprogrammi kasutajatele vabalt LIDAR-andmestiku põhjal koostatud taimestiku kõrguskaarti, mis näitab puistu kõrgust 10 m piksli kaupa (joonis 16). Üheks võimaluseks püsimetsalikkust hinnata on puistu kõrguskaardi võrdlemine põlismetsaga.


Joonis 16 - Taimkatte kõrgusmudel ja ortofotod on suureks abiks oma metsast ülevaate saamiseks. Kõrgusmudelil tähistab heledam värv kõrgemat puistut. Must – 0 m, valge – 28 m. Maa-ameti kõrgusmudel ja ortofoto kujutavad sama kohta.

Oma metsale takseerkirjeldust tellides tasub silmas pidada, et metsaseadus (§ 7 lg 2, 2019) nõuab, et metsamajanduskava sisaldaks mh püsimetsana majandamiseks sobivate metsaosade loetelu ja neis maksimaalselt lubatavat valikraie mahtu, seega tuleks sellist abimaterjali inventeerijalt paluda.


Joonis 17 Metsaomanik (O12) ei olnud rahul takseerija soovitustega (ülal) ning valis teistsugused raievõtted (all), täiendades metsamajandamiskava. Metsamajandamiskavas antud majandamissoovitused ei ole kohustuslikud.

Puistu jämedusjaotus

Püsimetsas on puud mitmevanuselised ja erineva jämedusega. Et joonistada puistu jämedusjaotus, tuleb kohapeal vähemalt osa puudest üle mõõta. Valikus olevad meetodid võib jaotada kaheks: lausaline ja proovitüki kaupa inventeerimine (Deffee 2014). Lausalise meetodi näiteks on kontrollmeetod, kus mõõdetakse kõik puud, mille läbimõõt rinna kõrgusel ületab mingi kindla piiri. Mõõtmisi korratakse teatud ajavahemike järel, mille põhjal leitakse juurdekasv, mis on ka raiemahu määramise aluseks. Kui jaotada puud jämedusklassidesse, saab järjestikustel inventeerimistel jälgida, kui palju puid on kasvanud järgmisse klassi. Lausaline inventeerimine on otstarbekas väiksematel metsatükkidel, suurematel aladel tuleb kasutada statistilisi meetodeid ehk teha mõõtmised proovitükkidel või -transektidel ja üldistada saadud tulemused üle kogu ala. Et saada kokku piisav hulk puid, mille kohta üldistusi teha, on vaja sagedasemate jämedusklasside (tüüpiliselt peenemate) jaoks vähem ja/või väiksemaid, harvemate jaoks suuremaid ja/või rohkem proovialasid.

Klassikalise püsimetsateooria kohaselt peaks puistu jämedusjaotus vastama külili-J-kõverale: palju väikseid puid ja üha kahanev hulk suuremaid (joonis 18). Selle mudeli rajaja, 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alul tegutsenud prantsuse metsainsener François Henri de Lallemant de Liocourt, võttis eeskuju põlismetsade jämedusjaotusest (Picard ja Gasparotto 2016).

Kõvera kuju ehk iga jämedusklassi osakaal sõltub kolmest tegurist:

1. väikseimasse mõõdetavasse jämedusklassi sisse kasvavate puude arvust; 
2. juurdekasvu erinemisest jämedusklasside lõikes;
3. suremusest, sealhulgas raiemäärast.

Joonis 18 - Punasega on kujutatud püsimetsa tüüpiline jämedusjaotus, sinisega jämedusjaotus ühevanuselises puistus, mis on parasjagu jõudnud umbes 35 cm jämeduseks kasvada.

Kõvera alla jääv pindala ehk puude koguarv oleneb keskkonna kandevõimest, mida iseloomustavad näiteks mullaviljakus ja päikesevalguse hulk. Viimane oleneb laiuskraadist ja nõlva ilmakaarest.

Noorte puude jämeduskasv ühest hetkest hoogustub, nii et nad läbivad järgnevaid diameetriklasse aina kiiremini. Hiljem jämeduskasv aeglustub. Seetõttu on peenikestes klassides rohkem puuisendeid kui suhteliselt jämedamates, kuid puude n-ö kuhjumine toimub kõige suurematesse jämedusklassidesse – mis õigustab ühtlasi valikraie käigus eeskätt suurte puude väljalõikamist (Lundqvist 2017). Puistu tagavara püsib, kui hoida jämedusjaotust muutumatuna, tasakaalustades jämedusklassidesse sisse kasvavate ja sealt välja langevate (jämenevate või surevate) puude arvud.

Ka Eesti põlismetsade struktuur vastab enam-vähem külili-J-kõverale (vt näiteid ptk-s „Püsimetsandus metsatüüpide kaupa“). Põlismets uueneb valdavalt väikestes, mõne puu suremisel tekkinud häiludes, sarnastes valikraie puhul tekkivatega. Kuivemates kasvukohtades esineb looduslikult ka ulatuslikumaid häiringuid – põlenguid. Paksema korbaga männid jäävad elama aga tugevamategi põlengute puhul (Kuuluvainen 2009, Lõhmus jt 2018) ning kujuneb ikkagi mitmevanuseline puistu koos väga vanade puudega.

Külili-J-kõver annab püsimetsa struktuurist üldise ettekujutuse, kuid ei arvesta liikide erinevaid nõudmisi uuenemiseks, erinevaid kasvukiirusi ega liikidevahelisi soodustavaid või konkurentsisuhteid, liigiomast surevuse määra eri kasvufaasides, rääkimata metsa mittepuidulistest funktsioonidest.

Mitmed vaatlused ja mudelid näitavad, et sama puidutootlikkuse võib saavutada mitmesuguste jämedusjaotustega. Püsimetsanduses raiete planeerimisel ei pea seega olema peaeesmärgiks etteantud jämedusjaotuse poole püüdlemine või selle rangelt muutumatuna hoidmine: piisab, kui erijämeduse põhimõtet järgitakse ligikaudu (O’Hara 1998, Pukkala jt 2009). Näiteks võib puistu olla aeg-ajalt hõredama ülarindega, et soosida valgusnõudlike liikide uuenemist.

Tänapäeval leidub metsamajandamist abistavaid arvutiprogramme, näiteks võib virtuaalselt erinevaid raieid proovides katsetada järelkasvuni jõudva valguse hulgaga (Ligot jt 2014). Tuleviku planeerimiseks sobivad puistu kasvu simulatsiooniprogrammid (Pretzch ja Knoke 2017) ja otsustamist toetavad programmid (Wikström jt 2011). Püsimetsanduse mudelid erinevad tavapärastest üheealistele puistutele loodud mudelitest (Vanclay 2012). Viimased ei sobi erivanuseliste puistute jaoks, sest erivanuselisi puistuid ei iseloomusta sellised näitajad nagu puistu vanus või kõrgus. Erivanuselise puistu mudelites on olulisteks tunnusteks järgmisse jämedusklassi jõudvate puude arv, suremus ja uuenemine. Keerulisemad mudelid arvestavad ka puudevaheliste suhete sõltumist liigilisest koosseisust.

Valikraie

Kogemusi metsast

Külastatud püsimetsaomanikud rakendavad lihtsaid põhimõtteid, mitte üksikasjalikku mõõtmist.

• "Mulle pakub kõige rohkem pinget see teine rinne siin, noort mändi on siin omajagu, nad on nii hästi laasunud. Ja nii hästi on peale tulnud. Need samad samblakühmud, mis siin paistavad, siin on umbes 40–50 aastat tagasi raiet tehtud, osa neist noortest puudest on igal juhul selle järgsed, nooremad, osa on vanemad. Kolme järku on kindlasti näha. Nad on hästi laasunud. Tulevikus saab hea materjali." (O13)
  
  
• "Minu arust põhialus on ikka see tasakaal. Ja tasakaal tähendab mitmekesisust. Õige mets ongi see, kui sa jätad sinna mõne suure vana puu, võib-olla ta isegi kukub pikali ja sureb. Aga seal on siis sihukesi keskmiseid ja noori, on mõned laigud ja tihedamad kohad, kõike on natukene." (O8)
  
  
• "Aga ma jo kõnõlõ mõtsaga, suhtlõ, ega sis mõtsa ei saaq nii lõigadaq, dialuug piät tekkümä... Toimõtaminõ näge välla niiviisi, et ku midägi tahat toimõtaq, sis otsit tuu kotussõ vällä, kos liigutaminõ kõgõ rohkõmb kasuligumb om, sis ettekaeligult võtat aastadsõ manokasumisõ jao vällä, või-olla ka vähä rohkõmb, mõts piaaigu sukugi ei muutugi. Ku manokasuminõ om vällä võet, sis otsit tõõsõ kotussõ, võtat manokasumisõ piiren vällä, a et üte kotussõ pääle üle kümne aasta küll tagasi ei lääq, sis kümne aasta manokasumisõ lajan lastun." (O5)
  
  
• "Kui tahad majandada püsimetsana, siis esimesed 10 aastat, kui sa oled teinud nihukese korraliku võttega raie, siis esimesed 10 aastat pole sul sinna metsa asja, välja arvatud juhul, kui sa tahad mõned kuivad sealt lihtsalt välja lõigata. Ja siis ütleme kuskil seal 10, 15, 20 aasta pärast on siis see järgmine samm. Siin on täpselt oma valik, kas lõikan iga 10 aasta tagant 10 protsenti tagavarast välja või pean pikemat vahet, annan oma metsale rohkem puhkust ja lõikan üks kord ja tugeva võttega, see on puhtalt valiku küsimus. Aga samal ajal ei ole välistatud ka see, et kui ma korra siin raiun, siis ma võtangi näiteks, võtangi niimoodi eraldi maha näiteks selle jämeda kuusepuu. Puhtalt materjali saamiseks. Ja teised puud on siin ümber olemas ja tulemas. [...] Hoiad kogu aeg oma metsa sellise paraja täiusega, alla null kuue täiust kunagi ei lase. [...] See on see valikraie mõte, et sa võid korjata välja ka mõne kõige ilusama, mis on kõige parema vanuse saavutanud. [...] Siin metsamajandamiskavas on mingid juurdekasvunumbrid ju ka olemas. Sellesse matemaatikasse mina ei ole süvenenud. Nemad väidavad, et selle 16 hektari peal kasvab aastas juurde 90 tihumeetrit. Ja ega kui mul need talvised lõikused on olnud, siis ongi nii, et võib-olla selle ühe lõikusega ma lõikangi mingi pluss-miinus 100 tihumeetrit välja. Aga mul jääb aastaid vahele, kui ma üldse ei puutu." (O1)
  
  
• "Loogiliselt see püsimetsamajandus peakski tähendama seda, et noori puid peab olema hästi palju ja et sa üksikuid vanu võtad välja; ja neid noori, mis peale kasvab, neid on hästi palju ja nad on erivanuselised. Siin on erivanuselised, noori on hästi palju." (O4)
  

Valikraie on püsimetsanduse peamine raievõte. Valikraie jäljendab looduslikes metsades kõige sagedamini esinevaid häiringuid – tuule, lume ja jää, putukate, patogeenide, suurte loomade ning maapinnapõlengute põhjustatud üksikute puude või puutukkade väljalangemist. Valikraiel on mitu eesmärki: puistu uuendamine, noorte ja keskealiste puude kasvu kiirendamine, seemnesaagi suurendamine, puidu varumine ning samal ajal kõrgmetsa pidev hoidmine (Laas 2011b). Raiega püüeldakse puistu erivanuselisuse, loodusliku mitmeliigilisuse ja kvaliteetse puidutagavara poole. Liigilise koosseisu kujundamisel sobivad eeskujuks vastava kasvukoha põlismetsad. Valikraie ei tohi muutuda valivraieks ehk sundvalikraieks, s.t raiel ei tohi võtta vaid väärtuslikumaid puid, vaid pigem just kehvemaid – nii kasvab iga korraga puistu väärtus.

Valikraie jaoks vaadatakse puistu iga 5 kuni 10 aasta tagant üle ning raiutakse just neid puid ja sellistest kohtadest, kus see on metsakasvatuslikult kõige otstarbekam (Laas 2011b). Valikraie paigutusi on kolme tüüpi: 1) raiutakse üksikute puude kaupa ülepinnaliselt puistut hõrendades (joonis 19), 2) raiutakse puid rühmakaupa, tekitades häile (joonised 27 ja 28), või 3) raiutakse tulevikupuude ümbert (joonised 21 ja 22). Esimene meetod lähtub puistust, teine järelkasvust ja kolmas üksikutest kvaliteetpuudest. Võtte valik sõltub puistu olemist ja sellest, millisena seda soovitakse tulevikus näha – näiteks valgusnõudlikumate puude uuendamiseks on vaja häile, ning sirge ja terve tüvega puud, eriti tammed ja männid, on paslik valida tulevikupuudeks, mille ümbert raiutakse konkurente. Tulevikupuu tüve ümber jäetakse ajepuid, mis jätavad tüveosa varju, kuid ei tungi võrasse. Need soodustavad tüve sirget kõrguskasvu ja vähest okslikkust. Tulevikupuud ei pea siiski alati olema sirgetüvelised, sest ka erikujulised puud leiavad kasutust, näiteks eksklusiivmööbli valmistamisel; määravam on puu tervislik seisund.


Joonis 19 - Üksikpuude raiega majandatud kuusik Soomes. Puistu hoitakse üsna hõredana. Metsa vaatleb Soome püsimetsanduse edendaja, professor Erkki Lähde.


Joonis 20 - "Ja siin on nüüd raiest 15 aastat möödas. Siia võiks varsti juba niisuguse kerge võttega uuesti peale tulla; ja samal ajal, kui siin metsas ka 10 aastat mitte midagi ei tee, ei juhtu ka mitte midagi. Ainult tihumeetri tagavara kasvab. Ennetad selle raiega seda, mis nii või teisiti välja kukuks." (O1)


Joonis 21  - Ungaris Pro Silva ühingu näidisalal Mexikópuszta metsas (O18) on tulevikupuudeks välja valitud 40–50 tamme või pööki hektari kohta. Need puud loodetakse kasvatada rinnakõrguselt mõõdetuna meetrijämeduseks, sest selliselt saab nende eest väga head hinda. Tulevikupuud on üksteisest 8–20 m kaugusel. Oluline on, et sihtpuu kasvataks korraliku võra, mis suudaks tüve alaossa eriti väärtusliku puidu kasvatada. Tema ümbert lõigatakse ära keskmise diameetriga puud, mis on saavutanud oma maksimaalse väärtuse või konkureerivad tugevalt tulevikupuuga.
    Valikraieid tehakse iga 5–10 aasta tagant, kiirema juurdekasvuga metsas sagedamini, aeglasema kasvuga metsas harvemini. Enne iga raiet klupitakse 30 m diameetriga ringis kõik puud. Raiutakse sellise jämedusega puid, mida on saadud jämedusjaotuse järgi normist rohkem. Zempléni mägede metsamajandaja (O19) täiendab oma põhimõttega: juurdekasvust arvestame puidutootmiseks 70%, ülejäänu jätame metsaelustikule kõdupuiduelupaigaks.









 Joonis 22 - Sloveenia teadlased on välja töötanud kaheastmelise süsteemi, et kasvatada vähemusliikidena kasvavaid väärispuid, nt vahtraid ja kirsse (Spiecker 2006). Esimeses etapis tegeldakse laasimisega, vanuseni, kus võra alumised oksad on jõudnud sihtkõrgusele (siin 10 m). Teises etapis raiutakse tulevikupuu kõrvalt konkurente nii, et puu saaks kasvatada võimalikult uhke võra, mis siis toidaks kvaliteetset tüve.

Milliseid puid raieks valida? Küpsusdiameeri alusel raiudes võetakse süsteemselt välja selle saavutanud puid, toetades nõnda ühtlasi väiksemate puude kasvu. Kvaliteetsemale tulevikupuistule orienteerituse korral raiutakse iga puu, kui ta on saavutanud oma maksimaalse puiduväärtuse. Kehvemate omadustega puu maksimaalne puiduväärtus saabub varem, kvaliteetsemal hiljem. Selline raieküpsuse hindamine iga puu jaoks eraldi on ühtlasi võimalus, mis loob majandusliku eelise võrreldes raievanuse-põhise majandamisega, sest paratamatult ei kasva kõik puud ühesuguse kiirusega ega püsi ühtmoodi terved. Terviklikumas lähenemises eelneb raieotsusele elustikukaalutlus: kas puu on eriline oma (mikro-) elupaikade poolest ja kas metsas on piisavalt seisvaid säilikpuid ja lamapuitu.

Püsimetsaomanike üldine põhimõte on hoida tulevikupuid ja raiuda neid, mille väärtus enam ei kasva.

Kogemusi metsast

Joonis 23 - Suuremaid võtan siis, kui nad jõuavad küpsusvanusesse või veel vanemalt. Võib-olla mul on kunagi põhjust siia tulla ja võtta neid hästi vibalikke kuuski vahelt ära, mis on pikad ja peenikesed. Kui ta on väga pikk ja peenikene, see tähendab, et tal on valguse puudus ja ta on välja veninud. Teine asi, et neid läheb vaja ka igasuguste roovituste jaoks, kui on vaja pikka peenikest materjali. Aga kui mul ei ole vaja, siis ma ei lähe neid võtma, siis nad lihtsalt kuivavad ära ükskord. (O4)

Joonis 24 -  Mina võtaks siit praegu kaske välja. Nendest kahest kasest siin saab ühe niimoodi ära võtta, et sinna üles mingisugust auku ei teki. Ja see on praegu kõige paremas vineeripaku konsistentsis. Siit pealt saaks praegu kaske võtta, sest kasel hakkavad varsti tekkima esimesed mädanikud ja asjad. Ta kasvab veel muidugi palju aastakümneid, aga mingil hetkel tal tuleb pruun sisse. Ta on praegu kuskil 70 aastat vana. Mänd kasvab selles vanuses veel lõputult. Siit tuleb võtta ära kaske, mis okaspuud segab, ja natukene kuuske harvendada. (O1)

• "Igas metsas alati on puid, mida kogenud pilguga vaatad ja tead, et see läheb ise välja mingi järgmise viie-kuue aasta jooksul. Valikraie ongi teatud mõttes ennetamine – võtad välja selle, mis mõne aja jooksul iseenesest välja läheks, aga saad veel toore puu materjali kätte. Lihtsalt ennetad tema loomulikku ärakuivamist." (O1)
  
  
• "Vaatad, kus on mitu tükki koos. Esimesena neid, mis on väga kõverad. Ja kus on punt, kus nad kasvavad grupis, sealt võib ühe ära võtta." (O2)
  
  
• "No teist rinnet peab ka mingil määral võtma. Siin on üks allajäänd kuusk, paberipuud saab tast." (O2)
  
  

Uuenduse soosimine ja istutamine

Valgustamine

Kogemusi metsast

Joonis 25 - "Vana kool oli selline, et kõige jämedam, kõige tugevam puu jäeti alles, aga mina olin just need maha võtnud. Sest need karjamaale kasva nud männid on ka oksi täis, nad rahaliselt ei anna nii suurt kasu, kui annavad need nooremad, mis kasvavad nüüd ilma oksteta. Nemad on ju nüüd selles eas, kus hakkab kiire juurdekasv tulema." (O6)


Joonis 26 - Jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp, kust on varem välja raiutud suured haavad, jämedamad kuused ja seejärel jämedamad kased vineeripakuks. Raiesammuks on olnud viis aastat. Mõne aja pärast plaanib omanik (O10) raiuda veel küpseks saanud kaski.

• "Läti kogemus: Väga harv on juhus, kui lähen metsa valgus - tus- või harvendusraiet tegema. Noorte puudega töötan samal ajal, kui teen vanade puude seas küpsusdiameetripõhist va - likraiet. Vaid mõnikord harva on häil nii suur, et on tarvis noori puid harvendada." (O15)
  
  
• "Olen mõtelnud, et mida kauem on puu kasvanud, elanud, seda kauem ta tarbepuuna võib kesta, kui õigel ajal maha võtta. Lülipuitu on rohkem ja mida jämedam puu, seda raskem on tüükapalgi osa, erisurve suurem, puu oma raskuse tõttu areneb allosas kõvemaks." (O13)
  
  
• "Seal on mõned kased, mis on tegelikult väga vibalikuks läinud ja mida seal kauaks ei ole. Küll piitsutavad nad mände. Ma tõenäoliselt kunagi lähen ja võtan osa kaski ja osa peenemaid puid ära, et anda järeltulevatele natukene rohkem valgust. Aga ega mul sellega kiiret ei ole." (O4)

Püsimets imiteerib põlismetsa struktuuri, kus puude järelkasv on oluliselt arvukam kui ühevanuselistes raieküpsetes majandusmetsades (Lõhmus ja Kraut 2010). Konkurents suurte puudega valguse ja mullatoitainete pärast takistab järelkasvu edenemist. Suurte ja väikeste puude suhet on täpsem nimetada amensalismiks (ühee poolele negatiivne, teisele neutraalne). Lisaks toimub kitsas mõttes konkurents teiste järelkasvupuude ja rohttaimedega (Liira jt 2011).

 Valikraie käigus luuakse ühtlasi tingimusi puistu uuenemisele ja järelkasvule. Seetõttu ei pruugi olla otstarbekas raiuda väga sageli, näiteks iga paari aasta tagant, vaid teha seda 10- kuni 20-aastaste vahedega, et siis tugevama võttega raiudes metsa alla rohkem valgust lubada. Esmatähtis on soodustada seemikufaasist väljakasvanud noori puid, sest need jõuavad väikeste, äsja tärganud taimedega võrreldes palju tõenäolisemalt ülarindesse. Okaspuuseemikuid on üldjuhul püsimetsa all küllalt palju: Soome tulemused näitavad, et mitmeid tuhandeid hektaril, kuid nende kõrguskasv on aeglane (Laiho jt 2011). Püsimetsa kuuskede puhul on seemikute suremus väga suur, isegi 99% esimese aasta jooksul pärast idanemist. Kui puud on aga jõudnud 5–10 cm pikkuseks kasvada, langeb suremus 1–5 protsendini aastas (Lundqvist 2017).

Seemnest tärganud järelkasv vajab ülarindesse jõudmiseks üldiselt mitut valgustandvat häiringut, sest enne, kui see piisavalt kõrgeks sirgub, kasvatavad suuremad puud häilu kinni (Cole ja Lorimer 2005). Häilu kinnikasvamine oleneb ka ülarinde liigilisest koosseisust – lehtpuud kasvatavad häilu jõudsamalt kinni kui kuusk (Muth ja Bazzaz 2002, Pretzsch ja Rais 2016, Bayer ja Pretzsch 2017). Sestap saab juba kasvavate noorte puude seast kiiremini järelkasvu, kui elujõulisematele raietega konkurentsieelis anda. Samas on oluline igal raiel jätta alles suuri elujõulisi ja saagikaid seemnepuid, et tagada seemikute rohkus (Nygren jt 2017). Kui jätta eeluuendust kasvama rühmadena, toimub iseharvenemine ja -laasumine, kuid puude kasvukiirus on väiksem (Kaljund 2014).

Elujõulisematele noortele puudele kasvuruumi andmine aitab neil tugevamaks kasvada ja tänu sellele nt lumeraskust taluda. Lumi vaalib ehk painutab puid, mis on vibalikud: peene tüvega ja kõrged. Selliseks kujunevad nad tugeva konkurentsi tingimustes, kui võra ei saa piisavalt välja areneda, et puu jämeduskasvu toetada (Laas 2015). Selliseid puid tuleb ette nii erivanuselistes kui ka ühevanuselistes puistutes. Viimastes eelkõige hooldamata jäänud tihedas noorendikus. Mägimetsades on lumekahjustuste osas vastupidavamaks osutunud erivanuselised puistud (Tavankar jt 2018). Niisiis on oluline jälgida, et püsimetsa järelkasv oleks tugeva tüvega ja korraliku võraga.

Kasvupind, külv ja istutamine

Kogemusi metsast

Maapinna ettevalmistamiseks on metsaomanikud kasutanud käepäraseid vahendeid.

• "No natuke olen kratsinud kevadeti sammalt pealt ära. Tavalise rehaga, tavalise rehaga. Need on väiksed pinnad, mis siin on, kerged. Looduslik uuendus tuleb nüüd väga hästi." (O3)
  
  
• "Meil metsaveotraktoril käib tõstuki peale sibulkopp: nelja kihvaga võtab kamarast läbi ja viskab kõrvale. Sinna on hea istutada ja siis ei saa umbrohi sellel aastal istutatud taimele liiga teha." (O6)
  
  
• "Siin oli hästi palju oksi, ma põletasin nad keskel ära, et sisuliselt teeme alet, siis tuleb järelkasv." (O12)

Reeglina ei kasutata püsimetsanduses ei istutamist, külvi ega maapinna mineraliseerimist. Seemnete massilise idanemise ning järelkasvupuude hoogsa juurdekasvu ebaregulaarsus ei pruugi olla püsimetsa jätkusuutlikkusele probleemiks, sest väiksed puud suudavad mõnda aega oodata ning paremate kasvutingimuste tekkimisele reageerida. Seega suudab ka harv uuenemine pakkuda piisavalt pidevat täiendust jämedamatele puudele.

Kuna maapinna mineraliseerimine võib hävitada olemasoleva järelkasvu, tasub seda teha vaid juhul, kui järelkasvu ei paista (Drössler jt 2017). Maapinna ettevalmistamine tuleks kindlasti ühitada hea seemneaastaga, sest mineraliseeritud laigud kasvavad aasta jooksul rohttaimestikuga uuesti üle (Hanssen jt 2003). Mineraliseerimisel on oht vigastada kasvavate puude juuri – eriti pinnalähedase juurestikuga kuuse omi –, mis võib kaasa tuua seennakkuse leviku. Lisaks palja mulla laikudele tärkab okaspuude uuendus pudedaks kõdunenud lamapuudel (Liira jt 2011, joonis 32). Seda teadmist võiks püsimetsanduses julgesti kasutada.

Järelkasvu arenemine püsimetsas sõltub nii majandamisest kui ka kohalikest oludest.

Kogemusi metsast

Joonis 27 - "Siin on tehtud puhtalt uuenduse saamise eesmärgil häil ja selleks, et lõhkuda seda istutatud kuuskede rida. Takkajärgi ma ütlen, need häilud said esimese korraga liiga väiksed. Oleks kohe pidanud tegema suuremad. Aga nüüd ka selle raiega sai seda häilu laiendatud, siia veel valgust juurde antud." (O1). Kommentaar: See on samblane-heinane kuiv ala tugeva juurkonkurentsiga noores metsas, kus järelkasv sirguks paremini lamapuidul või noorte lehtpuude-põõsaste turbe all.

Joonis 28 - "Päris lähedal on kõige tugevam, kõige tihedam." (O3). Kommentaar: Juurkonkurents vana metsa lähedal paistab siin olevat väheoluline tegur järelkasvu kujunemisel.

Joonis 29 - "Väga visalt tuleb. Peaks suuremaks tegema häilu, see on ikka liiga väike (20 m). Aga see võib-olla sõltub, see on halb koht, pinnas on kehv." (O3). Kommentaar: Ilmselt ongi ülemine mullakiht vaene, happeline, kuivab läbi, lisaks paks sammal. Sellistes metsades tüüpiliselt tekib hõre kuuse järelkasv männitüvede mättale, kus tüvelt valgub toitainerikkamat vett või kus on sambla all vana känd või jäme oks kõdunemas.

Joonis 30 - Foto samal aastal raiutud umbes 20-meetrise läbimõõduga häilust Lätis. Nüüd hakkab omanik (O15) jälgima, kas ja kuidas tekib uuendus. Selle järgi planeerib ta edasist majandamist – kas on vaja häilu suuremaks teha, võsa tõrjuda, maapinda mineraliseerida vms. Häilu asukoht on valitud sinna, kus kuuseistandikus leidus lehtpuid – need jättis omanik alles, et mulda parandada ja metsa mitmekesistada.

Joonis 31 - Valgustamisest isegi tõhusam võib olla ladva murdmine, jättes selle kooreribaga püstijääva tüvega ühendatuks, siis püüab puuke panustada murtud ladva taastamisse ega kasvata uut elujõulist ja kiirekasvulist latva. Nii toimetavad ungarlased (O18), tõrjudes valgepööki tammede kõrvalt, kuni tammed on 2,5 m kõrged (kõige rohkem 20 a).

Joonis 32 - Lamapuul kasvavad noored kuused.

• "Raiel püüan jälgida võimalikult alusmetsas oleva järelkasvu säilitamist – seega on uue põlvkonna pealekasvamine halvemal juhul 5–10 aastat kiirem, paremal juhul 15–20 aastat kiirem kui puhta lageraie korral. Senise meetodi kasutamise on rikkunud saaresurm, hukutades allesjäetud saare järelkasvu. See pidevus olnuks eriti lihtne lepikute puhul, kus saare järelkasv minu tingimustes oli korralik. 30-aastane lepa raiering oleks sisaldanud juba vähemalt 15 aastat (pikkuselt, biomassilt, mitte niivõrd aastate osas) saare noorendiku kasvamist. Ja ühtlasi oleks taganud paremini laasunud tüve allosa võrreldes puhaskultuuris kasvatamisega." (O7)
  
  
• "See, kui me propageerime püsimetsamajandust, ei tähenda, et mingi seisundi järgset lageraiet ei tohiks üldse teha või et see oleks absoluutselt välistatud. Aga niisama heast peast, ma vaatan praegu millist jama nende kultuuridega nähakse, eriti viljakates kasvukohtades, see võsa tuleb peale nagu mühiseb, proovi seal kuusetaime kasvatada, männist rääkimata, nisukene vaev ja viletsus." (O1)
  
  
• "Olen käinud kiiniga raiumas just eelkõige toomingat järelkasvu pealt. Siin on ka päris ilus looduslik järelkasv juba all ja siia ma saan uue metsa kasvama niimoodi, et ma ei pea istutama." (O4)
  
  
• "Olen igal kevadel need sarapuud, mis peale kasvavad, natuke tugevama oksalõikuriga ära naksanud. Just need, mis peale kasvavad, kui kuuse küljele kasvavad, siis see ei ole midagi ohtlikku." (O6)
  
  
• "Piklik häil on põhja-lõunasuunaline. Lääne-idasuunalist pole mõtet raiuda. Seal olid juba niikuinii väiksed kuused olemas ja siis ma mõtlesin, et annan neile natukene valgust." (O4)
  

Istutamine ja külv pole püsimetsamajandajate seas levinud võtted.

• "Ma olen nagu looduslikule uuendusele kaasa aidanud. Natukene olen seemet ka külvanud, kuivatan oma metsa käbisid. Ümber maja tulevad männid, need istutan metsa." (O3)
  
  
• "Läti kogemus: Kui ma töötaksin lageraietega, tähendaks see palju tööd kevadperioodil. Peaksin maapinda ette valmistama, istutama puid. Mulle aga meeldib kevad väga ja ei tahaks siis töötada. Kevad on ka parim aeg metsas ringi vaadata ning planeerida raieid ja kokkuvedu." (O15)
  
  
• "Ja niimoodi ma olen teinud, tegelikult ma olen kuuski igale poole pannud, vähemalt üksikuid algul, kui ei olnud raha. Siis ise kasvatasin ka kuigipalju taimi, need hakkavad suuremaks kasvades iseenda ümber külvama." (O6)

Kuigi valdavalt põhineb püsimetsandus looduslikul uuendusel, ei ole istutamine ja külv sugugi välistatud. See pakub võimalust kujundada puistu liigilist koosseisu, valida sobilike omadustega taimi ning kiirendada puistu uuenemist (O’Hara 1998). Eelkõige võib istutamist ja külvi soovitada juhul, kui mets on liigiliselt vaesunud ehk mõnd kasvukohale omast puuliiki uuenduses ei esine ning kui seemnekandmiseas olevad puud on liiga kaugel (Kerr ja Haufe 2016).

Monotoonne puistu püsimetsaks

Kogemusi metsast

Eesti metsakasvatus on valdavalt kujundanud ühtlasi puistuid. Lisaks on suur osa puistutest, eriti eramaadel, kasvanud või istutatud endistele lagedatele ja on seepärast tänaseks üherindelised. Ühevanuselises puistus, mida soovitakse edaspidi püsimetsana majandada, ei ole võimalik alustada klassikalise valikraiega. Püsimetsa kujundamiseks suurendatakse puistu erivanuselisust ja -liigilisust ning püütakse ökosüsteemi üldiselt looduslikumaks ja elurikkamaks muuta. Üleminekujärk võib kesta kuni sadakond aastat.

Juba noorendikku saab hakata kujundama erivanuseliseks püsimetsaks. Selline üleminekufaasi valgustus- ja harvendusraie on suhteliselt tugev, ruumis varieeruva intensiivsusega ja jätab kõrvuti kasvama eri liiki puid.

Soome metsateadlased on arvutanud majanduslikult optimaalseid üleminekustsenaariume erinevate puistute jaoks (Pukkala jt 2012). Näiteks üheealise küpse kuusiku jaoks võiks üleminek alata aegjärkse raiega, kus jäetakse kasvama väiksemad ja seega kiirema juurdekasvu ja väiksema rahalise hetkeväärtusega puud, lisaks veel ka kitsama võraga ja seega hilisemal langetamisel teisi vähem lõhkuvad puud. Sellele järgneks ülarinde eemaldamine kahes etapis: 15 ja 30 aasta pärast, ning lõpuks tüüpiline erivanuselise puistu majandamine. Oluline on meeles pidada, et nii looduse hoidmiseks kui ka seaduse järgimiseks ei raiuta üht osa ülarinde puudest kunagi, vaid jäetakse säilikpuudeks.

Eesti männikutes on küpset metsa soovitatud püsimetsaks kujundada hajali häilraiega, uuendades metsa võimalikult pika perioodi jooksul ning jättes ohtralt seemneja säilikpuid (Tullus 2017, joonis 33). Häile soovitatakse laiendada vastu põhilist tuule suunda või tekkinud järelkasvu kohale.


Joonis 33 - Häilraiete abil metsa uuendamine (Eller ja Kuresoo 1999). Tegu on turberaievõttega, mida saab aga kohendada püsimetsandusele vastavaks.

Püsimetsamajandajad püüdlevad mitmekesise puistu poole.

Kogemusi metsast

• "Ma ei ütle, et praegu peaks seadust muutma, aga võib-olla muutub ühiskond kunagi tervemaks, siis oleks seda mõistlik teha. Minu püsimetsamajandust piirab see, et me ei saa valmivas metsas teha häilraiet ja veerraiet." (O16)
  
  
• "Ma olõ tuud pruuvnu sekäq, ma olõ vahel pruuvnu nimme, et puul eräldüst majandat ärq ja puult ei majandaq, et sis killustõdus suurõmbas lätt, taksaator ütles, et ei toheq nii tetäq. Tuu om näide jaos hul - lumaja, aga maq taha mitmõ - kesisüst ja sis om nimme, et ku määnegi eraldüs om pall’o suurõmb, sis üte osa majan - dat ärq ja tõist ei putuki, ma innemb lahu näid." (O5)

Hesseni metsades Saksamaal on üheealistes männikultuurides püsimetsandusele üleminekuks välja töötatud oma skeem (Karoles 1995a). Umbes 60–70 aasta vanuseni tehakse iga 3–5 aasta tagant hooldusraieid, kus raiutakse 20–30 tihumeetrit hektarilt. Raiete eesmärk on hoida puistud suhteliselt hõredad, et kasvatada väärt tüvedega tulevikupuid. Umbes 70–80 aasta vanuselt hõrendatakse puistut tugevamalt, raiudes allajäänud, haigeid ja kehvade tüveomadustega puid. Paralleelselt mineraliseeritakse seemneaastal maapind ribadena, mille tulemusel saadakse järelkasvuks keskmiselt 3–9 männitaime ruutmeetrile. Valikraiega ülameetodil alustatakse, kui esimesed ülarindepuud saavutavad sihtdiameetri, umbes 40 cm, ning jõuavad vanusesse 140–160 aastat.

Ungari metsamajandajad on märganud, et just erivanuselised puistud on tuulekindlamad.

Kogemusi metsast

Joonis 36 - Tuul on ümber puhunud aegjärkse raiega hõredaks raiutud tammiku (ülemisel fotol ees kitsa rivina veel püsti, taga laiub sanitaarraielank), aga mitte selle kõrval kasvavat erivanuselist puistut (püsimetsamajandaja (O21) mets alumisel fotol). Oluline on, et puistu ei koosneks ainult ühest rindest; ka on ohtlik tihedalt kasvanud puistuid hõredaks raiuda. Selliselt kasvanud puud ei ole üksikuna tuulekindlad, kuigi puistu tervikuna võib seda olla. Valikraie suurendab üksikpuude ja seeläbi ka kogu puistu tuulekindlust.

Joonis 37 Häilu kukkunud tuuleheide Ungaris.

• "Tuule murtud puul on erivanuselises metsas suurem tõenäosus kukkuda häilu või väikse puiduväärtusega noorte puude peale, samas kui ühevanuselises puistus tõmbab kukkuv puu sageli kaasa teisi esimese rinde puid." (O21)
  

Tuul: ohuks üleminekujärgus

Ühevanuselise vanema puistu harvendamine muudab selle tuuleõrnaks, eriti haavatavad on turvasmullal kasvavad kuusikud. See tähendab, et tormihellad on küpse metsa hõrendamise teel püsimetsaks kujundatavad puistud, mitte aga klassikalise erivanuselise ja -liigilise struktuuri saavutanud püsimetsad. Tuulemurru ohtu saab vähendada, kui valida välja kõige tuulekindlamad puud, ehk sellised, mille kõrguse ja diameetri suhe oli võimalikult väike, ning eemaldada nende lähimad konkurendid (Pukkala jt 2016). Oluline on mitte lasta tuult metsa sisse – mitte raiuda sisse tuulekoridore ega liiga suuri häile.

Mitmerindelise struktuuriga püsipuistu on tuulekindlam kui üherindeline lageraietega majandatav puistu. Mitmevanuselise puistu kõrgemad puud on tuulekindlad, kuna nad on oma jämeduse kohta suhteliselt madalad, suurema juurte massi ja tugevama tugijuurestikuga (Mason 2015). Soomes 1940. aastatel rajatud kuuseenamusega katsealadel tormis kahjustada saanud puude hulga analüüs näitab, et kõige tuuleõrnemad on aegjärkse raiega hõredaks raiutud metsad, neile järgnevad ühevanuselised, mitu harvendusraiet läbinud metsad; kõige tuulekindlamad on vaikraietega majandatud püsimetsad (Pukkala jt 2016). Ka Eesti kogemus näitab sama: 1967. a suure tormi kahjustused olid suurimad aegjärkse raie esimese järgu läbinud ehk hõredaks raiutud üheealistes metsades, kuid tagasihoidlikud valik- ja häilraietega majandatud puistutes (Kaar 1970, Rebane 1970). Järeldusena soovitati toona oluliselt tõsta valikraiete osatähtsust, eriti kuuseenamusega puistuis.

Kui kasvatada kuuske segapuistus, paraneb tuulekindlus (Knoke jt 2008), nagu on nähtud Eesti loometsades: puhtkuusik on tormihellem võrreldes kuusikutega, kus kaaspuuliigina kasvavad mänd ja kask (Kaar 1970). Püsimetsas kasvavad ka säilikpuud tormikindlamaks ega jää kunagi lagedale tugeva tuule mõjualasse ja peaksid seega kauem püsti püsima.

Väga tuulistel maadel, nagu Iirimaal ja Walesis, on ridadena istutatud puistutes aastakümneid kasutatud süsteemset üleminekujärgu astmelist harvendusraiet. Esmalt lõigatakse sisse liikumisrajad, seejärel võetakse kõrvaltreast maha 40% puudest, järgmisest 20%, edasi 10% ja kahe raja vahelt keskelt ei raiuta midagi. See raiumata riba kaitseb ka tuule eest. Kasvama jäetakse kvaliteetseimad puud. Järgmisel harvendusel tehakse puutumata jäänud ribade asemele uued liikumisrajad ja korratakse harvendusmustrit. Püsivad liikumisrajad valitakse kolmandal raiel (joonised 38 ja 39, Vítková ja Dhubháin 2013). Mitmekesisema puistu ja metsaökosüsteemi puhul on ilmselt otstarbekam lähtuda kohalikest oludest kui rangest skeemist.

Joonis 38 - Astmeline harvendusraie, muutmaks monotoonset noort puistut erivanuseliseks (Vítková ja Dhubháin 2013, Wilson jt 2018a). Puistu muster pärast esimest (a) ja teist (b) valikraiet. Punktid tähistavad
puid, paksud nooled näitavad esimesel raiel tehtud väljaveosihte. Arvudega on näidatud väljaraie osakaalu. Selline harvendusraie taotleb üksikute puude tuulekindlamaks kasvamist ja head ligipääsu puistule. Kolmandast harvendusraiest alates pööratakse enam tähelepanu parimate puude ümbert konkurentide eemaldamisele ja võrastiku hõrendamisele.

Joonis 39 - Ülemisel fotol on näha joonisel 38 kirjeldatud süsteemi järgi kujundatud puistut pärast teist harvendusraiet, alumisel eesmärgiks seatud puistustruktuuri (Wilson jt 2018b).

Raietöö

Kogemusi metsast

Metsatöölised hoiduvad eluspuude vigastamisest osavate ja läbimõeldud võtetega.

• "Langetamiseks pead välja valima sellised puud, et kui sa puu ära langetad ja metsa peale vaatad, siis ei saa aru, et midagi puudu on." (O4)
  
  
• "Mõne suure puuga on mõni - kord niimoodi, et kolmandal päeval olen ta maha lõikand. Lõikan ette ära ja siis lähen oo - tan tuult, ja siis kolmandal päe - val oli õiges suunas tuul ja siis see puu läks. Sest kui siin taga on sihuke noorendik, kuidas ma ta siis sinna sisse virutan? Ikka otsid sihukese koha, kus on tühi ja langetad seal, kus ei lõhu alusmetsa." (O2)
  
  
• "Sarapuupõõsas on üks kord elus hea, siis kui saad tema peale lasta mingi suure puu. Kõrvalt saad siis nii ilusti noo - red kased alles hoida, kased või männid, ükskõik, mis sealt tuleb." (O6)
  
  
• "Kõige raskem on võtta vana mändi, kui all on nii lootus - rikas ja võimas noorendik ja ilmselgelt on vanemate puudega hiljaks jäädud. Ja vanematelgi puudel on seal piirkonnas konkurents, neid on seal tihedalt, väga raske on lasta. Siin ei ole head näi - det, aga võib-olla seesama. Puu laius on okstega koos kuus meetrit, ümberringi on meetrise vahega noorendik, siis ilmselgelt kukub kehvasti, midagi ikka seal lõhub. See on juhus, suur juhus, kui ükski puu viga ei saa. Kui mets on tihe, siis see läheb harvendu - se kirja." (O14)

Valikraiet tehakse harilikult käsitsi, kuid väiksemad harvesterid sobivad samuti hästi. Eeliseks on võimalus lükata puud langema valitud suunda. Võimalik on kasutada ka väiksemaid, nn hooldusraie harvestere, mis kaaluvad 4–8 tonni ja on hea manööverdusvõimega; samuti saab nendega langetada valdavat osa seaduse järgi küpsusdiameetri saavutanud puid: need lõikavad kuni 35 cm kännudiameetriga puid (Kurvits 2016).

Puude langetamine nõuab planeerimist, õige järjekord aitab kahjusid vähendada (joonis 40). Suurte puudelan getamine kahjustab paratamatult mingit osa kasvavatest puudest, nt Soome kuusikutes harvesteriga tehtud valikraiekatses sai viga üle viiendiku kasvavatest puudest (Sirén jt 2015). Raieaja valikul välditi käredat pakast, sest sellal võivad noorte puude ladvad kergesti murduda. See määr ei pruugi siiski olla kahjumit tekitavalt suur, kui võtta arvesse mitmerindelise puistu suuremat puidutootlikkust (Valkonen ja Valsta 2001). Pealegi on järelkasv tavaliselt tihedam, kui esimesse rindesse puid lõpuks vaja: Inglismaal on näidatud, et kuigi järelkasv saab kahjus tada, jääb kõrgpuistu moodustumiseks terveks piisavalt noori puid (40–80% algsest; Stokes jt 2009).


Joonis 40 - Kuidas valida puude langetamise järjekorda püsimetsas, et teisi puid mitte vigastada? Numbrid näitavad puude langetamise järjekorda, nooled langetamise suunda.

Vigastuste tõenäosus on mootorsaega langetamisel väiksem kui harvesteriga töötamisel (Fjeld ja Granhus 1998): mootorsaega töötades laasitakse ja järgatakse puu seal, kuhu ta kukub, harvesteriga aga langetatakse puu kokkuveosihist eemale ja tuleb töötlemiseks lähemale tõmmata. Ajutine ladustamine kokkuveosihi kõrval nõuab samuti lisaala. Peale selle langetatakse mootorsaega puid eelistatult juba tekitatud raiehäilu.

Üheks võimaluseks mehhaniseeritud raiel puude vigastamise vähendamiseks on sisse raiuda sõidurajad, mille poole lähimad puud langetatakse (Miettinen 2005). Langev tüvi ei riiva kuigipalju teisi puid, peamiselt toob kahjustusi kaasa võra. Kui lähedal on kokkuveotee, tasub rihtida võra selle peale kukkuma (joonis 41). Samuti saab valida vähemväärtuslikud puud, mille peale teisi langetada. Kaaluda võib ka elustikupuu suunas langetamist, sest selle vigastamine võib tekitada tulundusmetsas väheesinevaid mikroelupaiku, nagu paljandunud puidupind, kooretaskud ja oksatüükad. Kui kuhugi ka langetamise tõttu viga saanud puude väljavõtmisega häil tekib, soosib see uut järelkasvu.








Noored puud
(kasvama jäävad)


Puud, mille langetab harvester


Nooled näitavad,
kuidas langetab
saemees kaugemad puud harvesterile töötlemiseks








Joonis 41 - Harvesteri ja saemehe koostöös tehtud valikraie. Eelnevalt märgitakse harvesterile sõidurada ette, valides kohad, kus on enim suuri puid ja kõige vähem järelkasvu. Saemees langetab sama teed tagasi sõitvale harvesterile diagonaalis ette puud, milleni harvesteri haarats ei ulatu või mis on liiga suured. Nii saavad sõidurajad vonklevad ja ca 30-meetriste vahedega.

Austrias on välja töötatud raievõte, mille puhul puu langetatakse varem lõigatud kännule, kusjuures viimasele tehakse V-kujuline sisselõige, mis langeva tüve kinni püüab. Nii ei prantsata tüvi ja oksad vastu maad ja järelkasv jääb terveks. Eriti hea on seda meetodit kasutada tiheda järelkasvuga laikudes.

Puidu kokkuvedu

Kogemusi metsast

Puitu veetakse metsa lõhkumata.

• "Mul om niiviisi, et ku ma mõtsa majandi, sis tei edimädsehn järekõrrahn välläviotiiq, mis olliq püsüväq ja sis vindsiga 50 miitrit traktoriga. Põhimõttõl välähnpuul välläviotiid sukugi ei sekkuq. Vindsiga katõlt puult kokko ja kodo. Üts om vindsi man ja tõnõ sis toukas kangi - ga puud tõisist ärq, et puu ei lahussi tõisi puid, ütsindä ei saaq vindsiga tüüd tetäq, lahut mõtsa ärq. Üts tõmbas trossi ja tõnõ käü puul kangiga man ja toukas tõisist puiõst kav - võmbalõ. Häste kõvastõ kang maaha, tävvega hoiat, tross tulõ üle, ja sis ku palk om otsan ja käänd, sis viil lasõt vallalõ. Nokitsõmist om. Majandusligult inämp ärq ei tasoq. Sis piät olõma vana mõtsa hoitminõ kõgõ tähtsamp, aga mõni aig tagasi tasosi." (O5)
  
  
• "Ja jälle näide sellest, kuidas saab palgi metsast kätte nii - moodi, et sa ei pea metsaalust segamini keerama. Näed, seal on känd ja seal on känd. Need on mingisugused vanemad kännud, siin on ka känd. Et põhimõtteliselt sealt ma langetasin, sai ära laa - situd. Tavaliselt on niimoodi, et need alumised oksad, need on juba küljest ära kukkunud ka. Ja siis naabrimees oli trak - toriga seal, tõmbas natukene ülespoole, lõikasime palgi küljest, tõmbas jälle ülespoole, lõikasime jälle palgi küljest, tõmbas jälle ülespoole, et lohistas pika tüve siit nendest kuuskedest välja nii, et noor mets jäi terveks." (O4)

Kokkuveomasinatest sobivad püsimetsa sellised, mis on kitsad ja väikese pöörderaadiusega, näiteks väikelohisti ehk raudhobu, väikemaastur ehk ATV, väike kokkuveotraktor ehk forvarder (Kurvits 2016). Tarvis on masinaid, millega on võimalik puude vahel manööverdada, mis kaaluvad vähe ja on hõlpsasti transporditavad. Masina ratta või roomiku erisurve ei tohiks ületada 50 kPa (0,5 kg/cm 2; Kurvits 2016). Talumetsadesse sobivad kokkuveomasinad, mida vajaduse korral saab vedada sõiduauto haagisel. Senini on kasutusel ja kohati uut populaarsust võitmas ka hobused koos palgiveokelkudega (joonis 42).


Joonis 42 - Lihtne palgikelk.

Puidu kokkuveoks sobivad ka trossid ja vintsid (Kurvits 2016). Forvarderi asemel vintsiga töötades kahjustatakse juuri hoopis vähem ning kokkuveoteed saavad paikneda hõredamalt – nende alla jääb vähem maad (Fjeld ja Granhus 1998). Puude vintsiga tõmbamisel tekivad vigastused peamiselt puude liikumissuuna muutmisel. Selliseid vigastusi õnnestub vähendada, kui kasutada vintsitrassil vahe-plokiratast ehk monoplokki (Picchio jt 2012), mis võimaldab tõmbejõudu mitmekordistada ( http://vints.ee/nouanded ). Käänakutele jäetud nn põrkepuud kaitsevad teisi, väärtuslikemaks hinnatuid.

Püsimetsa majandamine tähendab enamasti metsa sagedasemat külastamist ja seega ka teede pideva korrashoiu vajadust. Kas see on aga voorus või puudus, sõltub asjaoludest – mõnel juhul võib olla lihtsam teid sagedamini hooldada kui neid pika aja tagant remontida. Teed võivad saada tugevalt kahjustada ka lageraiete puhul, kui suuri puidukoguseid korraga metsast välja viiakse.

Üheks võimaluseks, kuidas raskete palkide kokkuvedu hõlbustada, on neid kohapeal töödelda. Tänapäevased vahendid, nagu mobiilsed saekaatrid ja laudade saagimist hõlbustavad saekelgud, võimaldavad valmistada palkidest lauad-prussid lausa metsas. Nii ei ole vaja kokkuveoks raskeid masinaid, mis lõhuvad maapinda. Ma - terjali lõikamisega jääb kogus väiksemaks, sestap saab edasise veo kas või sõiduauto järelhaagisega korraldada. Kuivamise jagu koormat kergendada tavaliselt siiski ei õnnestu, sest metsas on kuivamiseks liiga niiske.

Püsimetsamajandajad hoiavad kokkuveol pinnast.

Kogemusi metsast

Joonis 43 - Püsimetsamajandaja (O19) Zempléni mägedes on leiutanud haaratsiga käsikäru, et maapinda säästes küttenotte kokkuveoteeni tirida või lükata.

Joonis 44 - "Sellise kolmemeetrise lepa tõstab üles. Et kui see oleks juba nelja-viiemeetrine, siis see oleks natuke vaev, peab natuke upitama, saab peale küll." (O12)

Joonis 45 - "Vene ajal tehti väga klassikaliselt ja sirgelt. Me naabrimehega rehkendasime, et teeme tee sinna, kuhu saab teed kõige paremini teha niimoodi, et see metsa ei sega. Ja kui vähegi võimalik, siis teed peavad olema kõverad. Nagu siin on näha: mets näeb suhteliselt metsik välja, vaatamata sellele, et ma olen siit hulga puitu kätte saanud." (O4)


Joonis 46 - "Kõige parem riist metsas on veneaegne T-40, mis on kitsas; ta läheb kahemeetrisest puuvahest läbi. Ja tal on kõige lihtsamad haakeriistad." (O1)


Joonis 47 - Näide kokkuveo planeerimisest Ungaris (O19). Iga 40 m tagant kulgeb püsirada (2,5
m lai). Vintsiga või palgiveoks kohandatud pakikäruga tõmmatakse materjal raja peale ning veetakse kokkuveotraktoriga välja.

• "Kui see mets on vana ja veel hõredam, siis ju sõidab ka väikese traktoriga puude vahel niimoodi, et sul ei ole mingit teed vaja." (O1)
  
  
• "Soo peal käiakse niimoodi, et sa kõigepealt sõidad ühed jäljed sinna ette ära ja siis see kokkupressitud koht külmab sügavalt läbi külma ilmaga ja siis alles pärast lähed lõikusega peale." (O2)
  
  
• "Ikka talvel, enamasti ikka talvel. Vahel, kui oli äkki vaja mingit asja, mingi palk jäi kuskilt puudu või, siis ju võidi võtta paar tükki, aga muidu ikka talvel õigel ajal." (O8)
  
  
• "Eks nende nõlvade pealt kättesaamine on ka oskus. Mis on allapoole [tee suunas] ladvaga kaldu, need tõmbab välja pikalt sirgelt ja mis ülespoole langeb, siis kuskilt, kust kannatab, tuleb tee läbi lõigata. Ma tavaliselt pole teid sirgelt lõikand, et niimoodi kujundada. [...] Haaratsiga tõstan palgi traktori koormasse ja kui haaratsiga ei saa kätte, siis tõmban köiega ligi traktorile. Mõnda puud tõmbad neli-viis korda jupi kaupa mäest alla, ühe jupikese ära ja siis tõmbad järgmise jälle. Puu tükeldad palkideks, ütleme neli meetrit, kuus meetrit. Tõmbad ühe jupi ära, siis vead nööri juurde, järgmisega samamoodi. Ei olegi vintsi, tavaliste koormaköitega. Traktor sõidab eemale ja tõmbab puu järgi. Iga puu juurde ei hakka teed lõikama, ja siis tõmbad niimoodi." (O2)
  
  
• "Ikkagi ainult siis, kui maa on kõva või külmunud. Kui on porine aeg, siis ma ei lähegi metsa, nii et rööpaid meie metsas ei ole. Suvel lihtsalt ei ole mahti teha, sest näiteks mänd ei seisa ju ka pikalt virnas, ta kuivab ära, sihukesed hädad tulevad." (O6)
  
  
• "Käru sild ka vedas, siis sellega andis väga hästi, niikui uss läks ümber puude." (O6)
  
  
• "Vana hobest enam ei ole, kes palke vedas, aga oma kütte, talvekütte, toob tema [uus hobune] välja metsast. Minule üks vana sepp tegi palgikelgu. Põhimõte on see: pakk liigub siin peal, et ta tuleks paremini erinevatest kohtadest läbi. Tagumine ots palgil jookseb nüha taga. [...] Tavalise köiega kinni. Kui on peenemad, siis võib mitu tükki taha panna. Töö käib lumega." (O1)
  
  
• "Ei ole enam neid vintsisüsteeme traktoritel, Vene ajal olid, töötasid väga hästi. Oli plaat ja taga olid trossid ja vintsid. Sai seda trossi vedada kaugemale välja puude vahele ja võimaldas puu välja tõmmata nii, et ei pea igale poole traktoriga juurde sõitma. Ma ei tea, kas tänapäeval keegi viitsib seda trossi vedada, see on küllalt suur töö. Kuigi võimalik." (O1)
  
  

Majandamine ja Eesti seadused

Püsimetsanduse teoorial ja praktikute senistel kogemustel põhinev raiumine sobitub üsna hästi seaduse raamidesse. Varem oli valikraie tegemine kitsendatud ja tuli ette juhtumeid, kus esitati valikraieteatise asemel lageraieteatis, et mitte seadusega vastuollu minna. Nüüdseks on reegleid lõdvendatud sedavõrd, et püsimetsanduse põhimõtteid saab valikraieteatiste raames järgida.

Kui on alustatud valikraietega, siis peaks nendega ka jätkama. Vahepeal muid raieviise kasutades pole tegemist püsimetsandusega. Siiski jääb alles võimalus püsimetsandusest „välja astuda“, kui tulemus ei rahulda. Seadus seab püsimetsandusele kolm reeglit (Metsaseadus 2019, Metsa majandamise eeskiri 2017):

Reeglid

Puuliik	Boniteediklass
	A1	1	2	3	4	5;5A
Harilik mänd	90	90	90	100	110	120
Harilik kuusk	60	70	80	90	90	90
Aru- ja sookask	60	60	70	70	70	70
Harilik haab	30	40	40	50	5+	-
Sanglepp	60	60	60	60	60	60
Kõvad lehtpuud	90	90	100	110	120	130

• Alles jäävad puud. Püsimetsas säilitatakse säilikpuid vähemalt 5 tm/ha, üle viie hektari suurusel valikraie langil vähemalt 10 tm/ ha (Metsaseadus § 28 lg 8 ja § 29 lg 1.3). Pärast valikraiet ei tohi puistu rinnaspindala (m²/ha) olla väiksem kui:

Okaspuu- ja kõvalehtpuupuistud	19	10	17	16	14	12	9,5
Pehmelehtpuupuistud	16	15	13	11,5	10	8	6,5

(Metsa majandamise eeskiri § 71 lg 4)

Püsimetsana majandatud uuringualasid Eestis on vaid männikutes (EMÜ 2014). Nii nendel katsealadel kui ka turberaiealadel uuritud loodusliku uuenduse mõõtmised näitavad, et praegu kehtiva seaduse määratud puistu rinnaspindala alampiir valikraiete jaoks (sõltuvalt boni - teedist ja valdavast puuliigist 6,5–19 m 2/ha) on piisavalt madal, et isegi valgustundliku männi puhul saaks tekkida piisav uuendus (R. Rosenvald, avaldamata andmed).