Linnud
Kõige tuntumad kaitsealused liigid ja liigirühmad on kindlasti kotkad, kakud ja teised röövlinnud, samuti rähnid, must-toonekurg ja metsis. Lisaks neile on kaitsealused metsaga seotud liigid veel laanepüü, teder, sookurg, õõnetuvi, öösorr, siniraag, väänkael, nõmmelõoke, hoburästas, väike-kärbsenäpp ja männi-käbilind.
Eesti metsades pesitseb keskmiselt kuni kümme paari linde ühel hektaril. Lindude arvukus on üldiselt suurem viljakates ja vanemates metsades, kuid nad pesitsevad kõikjal. Seega on ka väikeste metsaalade majandamisel oluline meeles pidada, et seal on lindude kodu. Palju meie metsades tavalisi liike on Lääne- ja Lõuna-Euroopas kas välja surnud või muutunud väga haruldaseks sobivate elupaikade vähenemise ja muutumise ning intensiivse metsamajandamise tõttu. Seepärast on Eesti metsade hoidjatel ja majandajatel suur vastutus Eesti ja Euroopa linnurikkuse säilimise eest.
Metsalindude ja muu elustiku kaitseks on metsade majandamisele seatud piirangud kaitsealadel (reservaadid, sihtkaitse- ja piiranguvööndid), hoiualadel ning eriti ohustatud liikide teadaolevate pesapaikade ümber loodud kaitsetsoonides ehk püsielupaikades. Eestis on püsielupaigad loodud seni kotkaste, must-toonekure, kassikaku, kanakulli ja metsise teadaolevatesse pesitsuspaikadesse. Metsamajandamise piirangud ja juhised on igal pool erinevad, olenedes püsielupaika asustava liigi vajadustest. Kuna linnud liiguvad ringi laial territooriumil, vahetavad elukohti ning et enamik linde elab ikkagi väljaspool kaitstavaid alasid, on metsalindude hea käekäigu jaoks vaja säilitada nende pesitsusvõimalused ja elutingimused ka väljaspool piirangualasid.
Kõige ohustatumad ja häirimise suhtes tundlikumad on üldiselt suuremad linnud: must-toonekurg, kotkad, kassikakk, kanakull ja metsis. Nad vajavad oma eluks suurt territooriumi ja on väga paigatruud, kasutades sama pesa või elupaika isegi aastakümneid. Pesa- või mängupuuks vajavad nad suuri tugevate harudega puid, mida majandusmetsades on sageli vähe või polegi. Eripärased on ka rähnid, kes vajavad toitumiseks oma elupaikades suurel hulgal seisvaid surnud puid, mis metsade majandamisel sageli eemaldatakse.
Üldiselt on lindude heaoluks vajalik sama, mis kogu elurikkuse säilimiseks – metsade vanuselist ja liigilist mitmekesisust, mis tagab sobivate elupaikade ja toidubaasi pikaajalise järjepidevuse. Lindude jaoks peab metsades kindlasti leiduma suuremaid ja väiksemaid vanametsa alasid (küpsusvanuse saavutanud või vanemat metsa), pesitsemiseks ja toitumiseks sobivad aga vanad õõnsustega puud, suured tugevate harudega puud ja surnud puud. Kaitsealadel, hoiualadel ning lindude jaoks moodustatud püsielupaikades on enamasti juba seadustega kehtestatud sellised metsa majandamise suunised, mille järgimine peaks tagama neis metsades kaitse-eesmärgiks olevate liikide säilimise.
Mida metsa majandades silmas pidada?
- Enne metsatööde alustamist uuri järele, kas tegemist on looduskaitseala, mõne liigi püsielupaiga või muu metsamajanduse piirangute alaga. Austa ja järgi selle paiga metsade majandamiseks seadustest tulenevaid reegleid. Väljaspool kaitsealasid järgi üldisi seadustest tulenevaid metsamajandamise nõudeid. Kui tööd toimuvad FSC või PEFC sertifi kaadiga metsas, siis tutvu selliste metsade majandamise juhistega ja järgi neid. Väike-konnakotkas.
- Võimalusel majanda metsi püsimetsana, kus tehakse ainult valikraiet. Nii majandades kujuneb välja mitmerindeline ja erivanuseline mets, kus on suurem elurikkus.
Püüa võimalikult palju raietöid teha väljaspool lindude pesitsusaega. Enamiku metsalindude pesitsusaeg (munemisest poegade väljalennuni) jääb vahemikku märtsi keskpaigast juuli lõpuni. Kõige varasemad pesitsejad on merikotkas, kaljukotkas ja kakud, kel on märtsis juba munad pesas. Paljude röövlindude pojad lendavad pesast välja aga alles juuli teisel poolel, mõnel isegi augustis.
Püüa jätta alles võimalikult palju surnud püstiseisvaid puid, eriti jämedaid. Puutüükad on väga oluliseks rähnide toidulauaks ning neis olevad või tekkivad õõnsused sobivad pesitsemiseks paljudele teistele liikidele.
Püüa säilitada vanu, tugevate harudega puid. Need on tulevikus head pesa- või mängukohad suurematele lindudele. Kotkastele ja must-toonekurele valmistab sageli muret sobiva pesapuu leidmine, eriti majandusmetsades.
Püüa säilitada suurte õõnsustega puid. Neid leidub kõige enam vanades haabades, pärnades ja kuivanud mändides. Suured puuõõnsused on head pesitsuskohad suurtele kakkudele ja teistele loomadele, kellele meie majandusmetsades on sobivaid pesakohti vähe.
Jäta nii uuendus- kui ka muude raiete käigus kasvama suuremaid ja vanemaid puid ehk säilikpuid, mida linnud saavad metsa uuenemiseni kasutada pesapuudena ja mis tagavad ka jämeda surnud puidu tekkimise järjepidevuse.
- Leitud suurest linnupesast teata võimalikult kiiresti Keskkonnaametile, Eesti Ornitoloogiaühingule või Kotkaklubile. Kui pesa juures või kohal on näha suuri linde, pesas värskeid oksi või lindude väljaheiteid, peata võimalusel töö, sest pesa on ilmselt asustatud. Anna teada ka muudest Sinu arvates lindudele olulistest paikadest või elementidest, näiteks metsise mängukohtadest või kohatud haruldasest liigist. Kanakulli arvukus on viimasel paarikümnel aastal vähenenud enam kui poole võrra.
Kui on kindel, et leitud suur pesa ei kuulu mõnele I või II kaitsekategooria liigile ja metsatööd selle läheduses on vältimatud, siis säilita kindlasti pesapuu ja jäta mets võimalusel pesast vähemalt 30 meetri raadiuses kasvama. Nii säilib lootus, et mõni röövlind seda pesa siiski veel kasutab. Lagedale (nt lageraielangile) või ka langi serva jäänud pesa jätavad linnud enamasti maha.
Võimalusel hoidu soode ja soometsade kuivendamisest. Ära raja uusi kraave liigniisketesse metsatüüpidesse (rabastuvad, samblasoo-, rohusoo- ja soovikumetsadesse), võimalusel jäta hooldamata sealsed kraavid, sest veerežiimi muutmine kahjustab oluliselt sealset elustikku.
Teksti koostas Riho Kinks (Metsasõbra meelespea, 2015).