Püsimetsanduse näiteid Euroopast
Püsimetsanduse iseloom sõltub kohalikest oludest. Nimetagem näiteks kliimat, reljeefi, mulda ja muidugi kohalikke puuliike. Lähtetingimused olenevad ka inimtegevusest. Inimesed on metsi ajalooliselt majandanud ühel
pool ühtmoodi, teisal teisiti. See on loonud teatud puistute olemi, mis omakorda määrab, millise iseloomuga püsimetsandus paigale sobib. Nii tegeldakse Suurbritannias
püsimetsandusega alustamisel üheliigiliste ja -vanuseliste võõrpuuistandike looduslähedasemaks muutmisega,
mõnel pool Kesk-Euroopas on aga võimalik jätkata mitmekesise puistu majandamist traditsiooniliste püsimetsandusvõtetega. Oluliselt mõjutavad majandamisotsuseid kohalikud traditsioonid ning teadmised.
Saksamaal on lageraied ja aegjärksed raied alates 1980ndatest suuresti asendatud valikraietega. Praeguseks on püsimetsandus Saksamaal laialt kasutusel ning seatud ka riiklikuks sihiks, pidades silmas nii loodussäästlikkust kui ka kahjurite ja tormidega seotud ris - ke (Knoke ja Plusczyk 2001, BMEL 2017). Segametsad katsid 2017. aastaks 78% kogu metsamaast, kusjuures nende osakaal suurenes eelneva 15 aasta jooksul 5%. Mitmerindeliste puistute, mis katsid 68% metsamaast, osakaal kasvas sama aja jooksul tervelt 28% (BMEL 2017). Mägipiirkondades, kus varitseb erosiooni- ja laviinioht, on püsimetsandus olnud traditsiooniline lähenemine ja metsade kaitsefunktsioon seatakse esma tähtsaks ka tänapäeval (Pach jt 2018, joonis 2). Kõvade lehtpuude, eeskätt tamme, pöögi ja kirsi oksavabade jämesortimentide erakordselt kõrge hind oksjonitel aitab tulusalt majandada (Karoles 2012).
Lageraiele alternatiivsete võttestike näidisalad on koondatud ühtsesse andmebaasi, neid on kokku 50 000–60 000 ha, mis moodustab 2–3% Briti metsamaast (Wilson 2013). Nende majandamissüsteemide hulka kuuluvad lisaks püsimetsandusele (continuous cover forestry) ka aegjärksed raied (shelterwood cutting), rohkearvuliste seemnepuudega (25–50 puud hektaril) lageraied (seed tree cutting) ning tarbepuudega madalmetsa majanda - mine (coppice-with-standards). Viimane tähendab kaherindelist puistut, suureks kasvatatakse hõredalt paiknevaid eriti korraliku tüvega väärispuuliike, näiteks tammi, vahtraid, kastaneid. Seejuures alumist rinnet raiutakse noores eas (kuni 30 a) kütteks ning seal kasvatatakse kiirekasvulisi, juurevõsudest uuenevaid liike, näiteks pärni, pajusid, leppasid, sarapuid. Nn alternatiivseid majandussüsteeme rakendatakse eelkõige madalikel ja eelmägede piirkondades, kus on traditsiooniliselt kasvatatud segametsa; mägedes valdavad okaspuuistandikud (Wilson 2013). Suurbritannia püsimetsandusele on olnud eeskujuks juba välja töötatud praktikad Kesk-Euroopas ja Kanadas (Helliwell ja Wilson 2012).
Paljudele metsaomanikele on olnud alternatiivsete metsamajanduslike võtete puhul võtmetähtsusega maastikupildi meeldivus ning puidukvaliteet. Lähemast minevikust on neile kaalutlustena lisandunud toimetulek kliimamuutuste, haiguste ja kahjuritega, väiksemad keskkonnamõjud, looduslikuma metsa taastamine istandikes ning väiksemad kulud uuendusele piiratud toetuste tingimustes. Varem olid alternatiivsete meetoditega majandajad peaasjalikult eriharidusega. Nüüd leidub ka mittemetsandusliku taustaga tegijaid ning lisaks puidukasvatuse reeglitele järgitakse ka looduskaitse ja rekreatsiooni eesmärke (Wilson 2013). Riiklik metsanduskomisjon on loonud kümmekonnast püsimetsandusalast koosneva võrgustiku, mida on jälgitud alates 2001. aastast. Avatud näidisalasid võiks siiski olla tunduvalt rohkem, 40–50 (Wilson 2013). Mitmevanuseliste puistute majandamisele üleminekut takistavad järgmised tegurid (Helliwell ja Wilson 2012):
Püsimetsandust takistavad tegurid
Majanduslikest huvidest lähtudes ja kättesaadavaks muutunud võimsat tehnikat kasutades algatati 1940. aastate teisel poolel süsteemne üleminek traditsiooniliselt erivanuseliselt metsamajandamissüsteemilt ühevanuselisele süsteemile (Siiskonen 2007). See üleminek soosis eelkõige metsatööstust. Puidutootlikkuse tõstmiseks kasutati Soomes MERA programme (1961–1976), millega maksti toetusi intensiivseks metsamajandamiseks: kuivendamise, väetamise, metsateede ehituse ja lageraiesmike kündmise jaoks (Holopainen 1984, Siiskonen 2007). Sajandi keskel keelustati valikraied nii Rootsis kui ka Soomes (Kuuluvainen jt 2012), välja arvatud majandamistundlikel aladel ehk sisuliselt kaitsemetsades (Sténs 2019).
Globaalsed keskkonnaküsimused ja välissurve on alates 1980. aastatest mõjutanud ka Soome ja Rootsi metsapoliitikat (Siiskonen 2013). Näiteks alates aastast 2010 tunnustab Rootsi FSC (Forest Stewardship Council ehk Metsahoolekogu) standard püsimetsandust kui ökoloogilisi väärtusi hoidvat majandamisviisi. Püsimetsanduse lubamine tähendab muu hulgas ka metsaomanike soovide mitmekesisusega arvestamist (Siiskonen 2007).
Tänapäeval pole püsimetsandus liberaalsest metsanduspoliitikast hoolimata kuigi levinud. Nii Rootsis (1993) kui ka Soomes (2014) on antud omanikele suured vabadused. Raietele, sh valikraietele, olulisi piiranguid ei seata ning metsa majandamise soovitustes antakse muu hulgas põhjalikud kasvukohapõhised näpunäited erivanuseliste metsade kujundamiseks ja majandamiseks (Äijälä jt 2014). Soomes moodustas valikraiealade pindala 2014. aastal ikkagi vaid 0,4% kõigi raiete pindalast (Hynynen 2014). Põhjustena, miks lageraiepõhine metsandus on Soomes üldlevinud, nähakse metsandusnõustamise seotust istikuäri ja tselluloositootmisega, samuti metsatööstuse huve soosivat seadusandlust (Pukkala jt 2012, Kasanen ja Heikkinen 2013). Samas tõendavad pikaajalised praktikud, näiteks Lõuna-Rootsis näidismetsa majandav David Göransson, et püsimetsandus on soovi korral asjalik valik ja täiesti toimiv süsteem oma tugevate eelistega nagu näiteks tormikindlus (Westin 2015, vt ka Pukkala jt 2016).
Eestis on läbi aegade soovitatud talu- ja kaitsemetsades kasutada püsimetsandust valikraiete abil (Daniel 1926, Schabak 1931; Lõhmus jt 1995, Kuuba 2001, Tullus 2010). Lageraiete vältimise põhjuseks kaitsemetsades oli nende metsade funktsioon mullastiku hoidmisel, veeja tuuleerosiooni takistamisel ning häiringutele tundlike looduskoosluste säilimisel. Tänaseks on kaitse- ja hoiumetsade mõiste seadusest kaotatud. Siiski tasub nende metsade majandamissoovitusi ja -viise arvestada, sest sarnaseid funktsioone kandvaid metsi on palju. Kaitsemetsadeks loeti näiteks rannametsad, mis pidurdavad tuult ja hoiavad kinni tuiskliiva; loometsad, mis hoiavad mulda erodeerumast; tööstusalade õhureostust püüdvad metsad; marja-, seene- ja puhkemetsad (Ehrpais ja Ehrpais 1986, Örd 2000). Tänapäeval on sarnane eesmärk määratud piiranguvööndi- ja veekaitsemetsadele.
Vahepealse piirangute perioodi järel on püsimetsandus taas vabamaks muutunud. Aastast 1998 lubas metsaseadus valikraiet vaid teatud metsades: erivanuselistes ja mitmerindelistes puistutes ning hall-lepikutes. Aastast 2006 lubati valikraieid vaid kaitsealuste liikide elupaiga kujundamiseks ja looduskaitseseaduse alusel. Aastal 2008 laiendati valikraietele lubatud ala küpsetesse majandusmetsadesse, kuid vaid loo-, nõmme-, palu-, laaneja rabastuvatesse metsadesse. Aastal 2017 kaotati kõik kasvukohatüüpide piirangud. Loodud on võimalus varuda metsateatiseta teatud kogus puitu aastas kinnisasja kohta, mis oma olemuselt soodustab väikeomandite kütteja oma tarbeks tarbepuidu varumist just valikraietega. Seda kogust on metsaseaduse muudatustega suurendatud, praegu on see 20 tm/a (Metsaseadus § 41 lg 14).
Huvitavaks nähtuseks Eesti metsandusajaloos on mõned 1990. aastate ebaseaduslikud raied – olemuselt sundvalikraied, millega raiuti välja vaid kõige väärtuslikumad puud ja jäeti puistu looduslikult uuenema. Kuigi vaid parimate puude väljaraie ei ole kooskõlas püsimetsanduse põhimõtetega, kujundati erivanuseline struktuur, mis tänapäevaks näeb välja looduslähedane ja oleks heaks lähtekohaks valikraietega (nüüd juba vabavalikraiega) jätkamiseks (joonis 4).
Metsastatistika näitab, et püsimetsandus ei ole praegu Eestis laialt levinud (joonis 5). Majanduspiirangutega metsades (mida 2016. a seisuga oli 2537 km 2; Raudsaar jt 2019) on piirkondi, kus valikraie on lubatud ja lageraie keelatud, kuid riigil pole ülevaadet selliste piirkondade kogupindalast (L. Remmi kirjavahetus Keskkonnaameti - ga, 8. mai 2019).
Püsimetsandusele on omased valikraied. Statistilisel metsainventuuril registreeritakse raiejäljed väljas, mitte ei tehta kokkuvõtteid teatiste alusel, seega on sisse arvatud ka väiksemahulised teatisteta raied. Osa püsimetsandust on siiski peidetud sanitaarraiete taha, sest haigeid puid eemaldatakse nii lage- kui ka valikraiepõhises süsteemis. Ka noortes puistutes tehtavate valgustus- ja harvendusraiete puhul võib mõnikord omaniku eesmärgiks olla just erivanuselise puistu kujundamine – viimane võimaldab liikuda püsimetsa poole. Valikraiete vähesus viitab siiski püsimetsanduse marginaalsele levikule.
Saksamaa
Püsimetsanduse teoreetiline käsitlus pärineb Kesk- ja Lääne-Euroopast. Kui ajalooliselt tehti valikraieid rohkem võimaluste ja hetkevajaduse järgi, siis 19. sajandi lõpus hakati välja töötama strateegilisemaid lahendusi. Prantsuse metsamees Adolphe Gurnaud ja tema Šveitsi kolleeg Henry Biolley arendasid jätkusuutliku raiemahu määramiseks välja kontrollmeetodi (méthode du contrôle; Pommerening ja Murphy 2004). Läinud sajandi alguses võttis saksa professor Alfred Möller kasutusele mõiste Dauerwald. Teine saksa päritolu mõiste on Plenterwald, mis tähistab ülepinnaliselt ühtlaselt mitmevanuselisi metsi, kus puude vanuselist jaotust hoitakse ajas muutumatuna (nt Pukkala 2016). Dauerwald tähendab küll lageraieteta majandamist, kuid vanuselisel ja liigilisel koosseisul lubatakse muutuda. A. Mölleri järgi on metsamajanduse peaeesmärk hoida metsa pidevalt tootlikuna ja vaadelda puiduvarumist kui viljade korjamist, mis ei häiri bioloogilist tootmissüsteemi (Möller 1922). A. Möller avastas, et tema ideid praktiseeritakse Bärenthorenis ning kasutas sealset metsa oma Dauerwald’i idee näitlikustamiseks. On tähelepanuväärne, et see Saksa püsimetsanduse väärikas näidis ei ole sugugi varjutaluv pöögipuistu, vaid hoopis männik.Saksamaal on lageraied ja aegjärksed raied alates 1980ndatest suuresti asendatud valikraietega. Praeguseks on püsimetsandus Saksamaal laialt kasutusel ning seatud ka riiklikuks sihiks, pidades silmas nii loodussäästlikkust kui ka kahjurite ja tormidega seotud ris - ke (Knoke ja Plusczyk 2001, BMEL 2017). Segametsad katsid 2017. aastaks 78% kogu metsamaast, kusjuures nende osakaal suurenes eelneva 15 aasta jooksul 5%. Mitmerindeliste puistute, mis katsid 68% metsamaast, osakaal kasvas sama aja jooksul tervelt 28% (BMEL 2017). Mägipiirkondades, kus varitseb erosiooni- ja laviinioht, on püsimetsandus olnud traditsiooniline lähenemine ja metsade kaitsefunktsioon seatakse esma tähtsaks ka tänapäeval (Pach jt 2018, joonis 2). Kõvade lehtpuude, eeskätt tamme, pöögi ja kirsi oksavabade jämesortimentide erakordselt kõrge hind oksjonitel aitab tulusalt majandada (Karoles 2012).
Briti saared
Suurbritannias on läbi 20. sajandi olnud valdavaks lageraiel ja istandikel põhinev metsamajandamine. Ühe põhjusena on märgitud sellist majandamisviisi soosinud maksusüsteemi, millega sai osa lageraiekuludest tasaarveldada ning kus istutamistoetuste eeldusteks olid lageraie ja istutusplaan (Helliwell ja Wilson 2012). Üldsuunale vastuliikujaid on siiski leidunud, näiteks 1950. aastatel algatatud uurimistööd istandike muutmisest ebaühtlase struktuuriga puistuteks (Helliwell ja Wilson 2012). Glentressi proovitükki peetakse üheks Suurbritannia vanimaks metsanduslikuks katsealaks. Suuremat hoiakute muutust tähistavad 1986. aasta maksureform ning Continuous Cover Forestry Group’i asutamine 1991. aastal (Helliwell ja Wilson 2012).Lageraiele alternatiivsete võttestike näidisalad on koondatud ühtsesse andmebaasi, neid on kokku 50 000–60 000 ha, mis moodustab 2–3% Briti metsamaast (Wilson 2013). Nende majandamissüsteemide hulka kuuluvad lisaks püsimetsandusele (continuous cover forestry) ka aegjärksed raied (shelterwood cutting), rohkearvuliste seemnepuudega (25–50 puud hektaril) lageraied (seed tree cutting) ning tarbepuudega madalmetsa majanda - mine (coppice-with-standards). Viimane tähendab kaherindelist puistut, suureks kasvatatakse hõredalt paiknevaid eriti korraliku tüvega väärispuuliike, näiteks tammi, vahtraid, kastaneid. Seejuures alumist rinnet raiutakse noores eas (kuni 30 a) kütteks ning seal kasvatatakse kiirekasvulisi, juurevõsudest uuenevaid liike, näiteks pärni, pajusid, leppasid, sarapuid. Nn alternatiivseid majandussüsteeme rakendatakse eelkõige madalikel ja eelmägede piirkondades, kus on traditsiooniliselt kasvatatud segametsa; mägedes valdavad okaspuuistandikud (Wilson 2013). Suurbritannia püsimetsandusele on olnud eeskujuks juba välja töötatud praktikad Kesk-Euroopas ja Kanadas (Helliwell ja Wilson 2012).
Paljudele metsaomanikele on olnud alternatiivsete metsamajanduslike võtete puhul võtmetähtsusega maastikupildi meeldivus ning puidukvaliteet. Lähemast minevikust on neile kaalutlustena lisandunud toimetulek kliimamuutuste, haiguste ja kahjuritega, väiksemad keskkonnamõjud, looduslikuma metsa taastamine istandikes ning väiksemad kulud uuendusele piiratud toetuste tingimustes. Varem olid alternatiivsete meetoditega majandajad peaasjalikult eriharidusega. Nüüd leidub ka mittemetsandusliku taustaga tegijaid ning lisaks puidukasvatuse reeglitele järgitakse ka looduskaitse ja rekreatsiooni eesmärke (Wilson 2013). Riiklik metsanduskomisjon on loonud kümmekonnast püsimetsandusalast koosneva võrgustiku, mida on jälgitud alates 2001. aastast. Avatud näidisalasid võiks siiski olla tunduvalt rohkem, 40–50 (Wilson 2013). Mitmevanuseliste puistute majandamisele üleminekut takistavad järgmised tegurid (Helliwell ja Wilson 2012):
Püsimetsandust takistavad tegurid
- pikaajalise metsaarengukava ja püsimetsandusele jagatavate majanduslike toetuste puudumine peaasjalikult istandikele keskendunud traditsiooni tõttu,
- ekspertide ja koolituste puudus,
- ebasobivad lähtepuistud, tavaliselt harvendamata alad, mida on raske kiiresti püsimetsaks muuta,
- istutamistoetuste põhjustatud turumoonutused,
- metsainventeerimismeetodite puudulikkus,
- ebaselge terminoloogia, mis pärsib avalikkuse ja metsateadlaste
omavahelist mõistmist.
Soome ja Rootsi
Soome ja Rootsi on metsamajanduse mõttes Euroopa suurriigid – puidul on ajalooliselt olnud tähtis roll nii ekspordis kui ka tööstuse väljaehitamisel. Mõlemas riigis valdavad pindalaliselt erametsad. Veel 20. sajandi alguses olid metsad üsna puutumatud. Kahes kolmandikus Soome metsadest ei leidunud olulisi majandamisjälgi (Heikinheimo 1924). Traditsiooniline püsimetsandus ei pakkunud aga sajandi keskpaigas piisavas koguses odavat toorainet arenevale tselluloositööstusele (Pukkala jt 2012). Soomes avaldas 1948. aastal rühm metsateadlasi deklaratsiooni, millega kuulutati valikraie sobimatuks (Appelroth jt 1948). Deklaratsioon ei põhinenud aga teaduslikul analüüsil (Laiho jt 2011) ning osa omanikke jätkas valikraietega majandamist ja arendas püsimetsandust (joonis 3).Majanduslikest huvidest lähtudes ja kättesaadavaks muutunud võimsat tehnikat kasutades algatati 1940. aastate teisel poolel süsteemne üleminek traditsiooniliselt erivanuseliselt metsamajandamissüsteemilt ühevanuselisele süsteemile (Siiskonen 2007). See üleminek soosis eelkõige metsatööstust. Puidutootlikkuse tõstmiseks kasutati Soomes MERA programme (1961–1976), millega maksti toetusi intensiivseks metsamajandamiseks: kuivendamise, väetamise, metsateede ehituse ja lageraiesmike kündmise jaoks (Holopainen 1984, Siiskonen 2007). Sajandi keskel keelustati valikraied nii Rootsis kui ka Soomes (Kuuluvainen jt 2012), välja arvatud majandamistundlikel aladel ehk sisuliselt kaitsemetsades (Sténs 2019).
Globaalsed keskkonnaküsimused ja välissurve on alates 1980. aastatest mõjutanud ka Soome ja Rootsi metsapoliitikat (Siiskonen 2013). Näiteks alates aastast 2010 tunnustab Rootsi FSC (Forest Stewardship Council ehk Metsahoolekogu) standard püsimetsandust kui ökoloogilisi väärtusi hoidvat majandamisviisi. Püsimetsanduse lubamine tähendab muu hulgas ka metsaomanike soovide mitmekesisusega arvestamist (Siiskonen 2007).
Tänapäeval pole püsimetsandus liberaalsest metsanduspoliitikast hoolimata kuigi levinud. Nii Rootsis (1993) kui ka Soomes (2014) on antud omanikele suured vabadused. Raietele, sh valikraietele, olulisi piiranguid ei seata ning metsa majandamise soovitustes antakse muu hulgas põhjalikud kasvukohapõhised näpunäited erivanuseliste metsade kujundamiseks ja majandamiseks (Äijälä jt 2014). Soomes moodustas valikraiealade pindala 2014. aastal ikkagi vaid 0,4% kõigi raiete pindalast (Hynynen 2014). Põhjustena, miks lageraiepõhine metsandus on Soomes üldlevinud, nähakse metsandusnõustamise seotust istikuäri ja tselluloositootmisega, samuti metsatööstuse huve soosivat seadusandlust (Pukkala jt 2012, Kasanen ja Heikkinen 2013). Samas tõendavad pikaajalised praktikud, näiteks Lõuna-Rootsis näidismetsa majandav David Göransson, et püsimetsandus on soovi korral asjalik valik ja täiesti toimiv süsteem oma tugevate eelistega nagu näiteks tormikindlus (Westin 2015, vt ka Pukkala jt 2016).
Püsimetsanduse levikust ja reguleerimisest Eestis
Kuigi Alfred Mölleri Dauerwald’i idee leidis 1920. aastatel siinseski metsateaduses kõlapinda (Meikar 2000), võeti iseseisvusaja alguses suund lageraiemajandusele ning tulundusmetsadesse pole valikraie praktiliselt jõudnudki. Teisalt olid toonased metsad suuresti just erivanuselised ja -liigilised ning püsimetsanduse juurutamine võinuks olla lihtsam kui praegu. Kui lageraie puuduste tõttu alternatiivseid raieviise otsides katsetati küll mitmesuguseid turberaieid, siis püsivalt majandatud valikraie katsealad puudusid. Erandiks oli Sõmerpalu metskond, mille kohta kirjutati: „Sõmerpalu metskonnas on leida palju huvitavat, eriliselt just loomuliku uuenduse alal, sealt võime veel mõndki õppida ja näha, et valikraie kui intensiivseim metsamajandamine mitte ainult talu-, vaid ka riigimetsades on teostatav“ (Auksmann 1934).Eestis on läbi aegade soovitatud talu- ja kaitsemetsades kasutada püsimetsandust valikraiete abil (Daniel 1926, Schabak 1931; Lõhmus jt 1995, Kuuba 2001, Tullus 2010). Lageraiete vältimise põhjuseks kaitsemetsades oli nende metsade funktsioon mullastiku hoidmisel, veeja tuuleerosiooni takistamisel ning häiringutele tundlike looduskoosluste säilimisel. Tänaseks on kaitse- ja hoiumetsade mõiste seadusest kaotatud. Siiski tasub nende metsade majandamissoovitusi ja -viise arvestada, sest sarnaseid funktsioone kandvaid metsi on palju. Kaitsemetsadeks loeti näiteks rannametsad, mis pidurdavad tuult ja hoiavad kinni tuiskliiva; loometsad, mis hoiavad mulda erodeerumast; tööstusalade õhureostust püüdvad metsad; marja-, seene- ja puhkemetsad (Ehrpais ja Ehrpais 1986, Örd 2000). Tänapäeval on sarnane eesmärk määratud piiranguvööndi- ja veekaitsemetsadele.
Vahepealse piirangute perioodi järel on püsimetsandus taas vabamaks muutunud. Aastast 1998 lubas metsaseadus valikraiet vaid teatud metsades: erivanuselistes ja mitmerindelistes puistutes ning hall-lepikutes. Aastast 2006 lubati valikraieid vaid kaitsealuste liikide elupaiga kujundamiseks ja looduskaitseseaduse alusel. Aastal 2008 laiendati valikraietele lubatud ala küpsetesse majandusmetsadesse, kuid vaid loo-, nõmme-, palu-, laaneja rabastuvatesse metsadesse. Aastal 2017 kaotati kõik kasvukohatüüpide piirangud. Loodud on võimalus varuda metsateatiseta teatud kogus puitu aastas kinnisasja kohta, mis oma olemuselt soodustab väikeomandite kütteja oma tarbeks tarbepuidu varumist just valikraietega. Seda kogust on metsaseaduse muudatustega suurendatud, praegu on see 20 tm/a (Metsaseadus § 41 lg 14).
Huvitavaks nähtuseks Eesti metsandusajaloos on mõned 1990. aastate ebaseaduslikud raied – olemuselt sundvalikraied, millega raiuti välja vaid kõige väärtuslikumad puud ja jäeti puistu looduslikult uuenema. Kuigi vaid parimate puude väljaraie ei ole kooskõlas püsimetsanduse põhimõtetega, kujundati erivanuseline struktuur, mis tänapäevaks näeb välja looduslähedane ja oleks heaks lähtekohaks valikraietega (nüüd juba vabavalikraiega) jätkamiseks (joonis 4).
Metsastatistika näitab, et püsimetsandus ei ole praegu Eestis laialt levinud (joonis 5). Majanduspiirangutega metsades (mida 2016. a seisuga oli 2537 km 2; Raudsaar jt 2019) on piirkondi, kus valikraie on lubatud ja lageraie keelatud, kuid riigil pole ülevaadet selliste piirkondade kogupindalast (L. Remmi kirjavahetus Keskkonnaameti - ga, 8. mai 2019).
Püsimetsandusele on omased valikraied. Statistilisel metsainventuuril registreeritakse raiejäljed väljas, mitte ei tehta kokkuvõtteid teatiste alusel, seega on sisse arvatud ka väiksemahulised teatisteta raied. Osa püsimetsandust on siiski peidetud sanitaarraiete taha, sest haigeid puid eemaldatakse nii lage- kui ka valikraiepõhises süsteemis. Ka noortes puistutes tehtavate valgustus- ja harvendusraiete puhul võib mõnikord omaniku eesmärgiks olla just erivanuselise puistu kujundamine – viimane võimaldab liikuda püsimetsa poole. Valikraiete vähesus viitab siiski püsimetsanduse marginaalsele levikule.