Puuliigid

Järgnevalt võtame vaatluse alla puuliikide omadused lähtuvalt nende kasvuvõimekusest erinevates rinnetes ja koos teiste liikidega. Tulemuslikum on kasvatada kasvukohale looduslikult omaseid liike, kuid mitmesugused võtted aitavad puistu koosseisu kujundada majandaja ideaalidest lähtuvalt. Valgusnõudlikkust ja varjutaluvust on eriti oluline jälgida noorte puude puhul, et nad saaksid täita puistu uuendajate rolli. Puude omadused, nagu juurestiku sügavus ja lämmastiku sidumise võime, aitavad välja valida tõhusalt koos kasvavaid liike.

Puuliikide kasvukohanõudlused ja kasutusvõimaluste näited

1 - Mullaparandaja
2 - Nikerdused
3 - Tugev tarbepuu
4 - Vineer
5 - Ehituspalk
6 - Paberitööstus
7 - Toidunõud
8 - Mööbel
9 - Dekoratiivne
10 - Haluküte
11 - Muu kasutuse näited
12 - Elustikupuu
13 - Kasvuvõime märgadel muldadel

Liik

Valgusnõudlikkus

Arukask

valguslemb

✓

Saunavihad, kasemahl, noored puud kaunistuseks, toht niiskustõkkeks ja seinaviimistluseks

Tavaline liik, seepärast võiks säilikpuuks valida võimalusel mõnest teisest liigist puu. Erikujulised kased väärtuslikumad (nt kaheharulised sobivad suure pesa aluseks).

Parasniiskete muldade puu

Mänd

valguslemb

✓

Tõrv vaigust, marineeritud noored käbid söögiks

Väärtuslik tänu oma pikaealisusele. Vanad jämedate okstega männid suurepäraseks pesapuuks suurimatele kotkastelegi.

Mänd suudab kasvada ka märjas kasvukohas, kui on võimalus suurema osa aastast hoida juuri kuivas pinnakihis.

Sanglepp

valguslemb

✓

Mähk maiuseks, koor lõnga värvimiseks, halud suitsutamiseks

Ainulaadne samblikele, õõnerohke

Sanglepp vajab toitainerikast vett, et toime tulla seisva veega (lodudes lammisoodes), ja liikuvat suhteliselt kaltsiumirikast vett, kui muld ise on toitainevaene (luitealadel).

Haab

valguslemb

✓

Koor söödaks küülikutele, hobustele

Haaval on palju elustikku toetavaid omadusi: vähehappeline koor sobib kasvupinnaks paljudele samblikele ja sammaldele, kergestilagundatav puit aga seentele ja putukatele. Haab kasvab suhteliselt kiiresti suureks ja sobib suurtele lindudele pesaaluseks; õõned tekivad kergesti. Haava lehevaris ja koor on paljude loomade jaoks toiteväärtuslik (loe täpsemalt Lõhmus jt 2005).

Parasniiskete muldade puu

Tamm

keskmiselt varjutaluv

✓

Koor kõhukinnistina, loomanahkade parkimiseks; tõrud loomasöödaks, eritöötlusel ka inimesele

Pikaealine, võimeline kasvama võimsaks põlispuuks. Vanana paljudel suured õõnsused. Tõrud heaks toiduks mitmetele lindudele ja imetajatele.

Tamm on üsna tavaline isegi liigniisketes metsades, kuid seisvat kõrget vett ei talu.

Sookask

✓

Nagu arukasel

Sarnane arukasega

Talub isegi seisvat kõrget vett

Pihlakas

✓

Marjad söögiks

Õied tolmeldajatele väärtuslikud, marjad lindudele toiduks

Parasniiskete muldade puu

Saar

✓

Vihad lammaste söödaks

Vanal korbal erilised samblikud, pikaealine, elustikupuuna väärtuslik ka saaresurmast räsituna.

Saar on üsna tavaline isegi liigniisketes metsades, kuid seisvat kõrget vett ei talu.

Vaher

✓

Vahtramahl, hea meetaim

Vana korp on heaks kasvupinnaks haruldastele sammaldele ja samblikele. Vanadel puudel sageli õõned. Üks esimene tolmeldajatele toidu pakkujatest.

Parasniiskete muldade puu

Jalakas ja künnapuu

✓

Vihad lammaste söödaks

Künnapuu on looduskaitse all, ka suured jalakad on haruldased. Nende aluselisel koorel kasvavad erilised samblikud.

Künnapuu talub seisvat kõrget vett pareminigi kui tamm, jalakas on parasniiskete muldade puu.

Hall lepp

✓

Mähk maiuseks; käbi kõhulahtisuse vastu, grillsöeks, suitsutamiseks

Säilikpuuks on mõistlikum valida teisi liike, sest hall lepp on lühiealine ja laialt levinud.

Parasniiskete muldade puu

Pärn

✓

Hea meetaim, õied teeks, noored lehed salatiks, niineköied, vakad

Hea kasvupind samblikele, sageli ka õõnerohke. Suured pärnad on jäänud metsades haruldusteks.

Parasniiskete muldade puu

Kuusk

✓

Kaunistuseks, oksad katteks, noored võrsed salatiks, vaik nätsuks

Vanu kuuski on majandusmetsades väheks jäänud, kuid paljudele liikidele on need ainsaks elupaigaks. Seepärast sobib hästi säilikpuuks, eriti püsimetsas, kus on tuulte eest kaitstud.

Kuusk võib kasvada küllalt niiskel mullal, aga vesi peab olema liikuv ehk hapnikurikas.

Remmelgas

✓

Väga head meetaimed, pajupill, urvad kaunistuseks

Vanadele puudele omased mikroelupaigad, nagu õõned ja koorepraod, tekivad kiiresti; kevadel toidavad remmelgad tolmeldajaid.

Puukujulised pajud kasvavad parasniiskes või liikuva kõrgveega muldadel.

Kogemusi metsast

Püsimetsamajandajad soosivad okaspuid, kuid kujundavad teadlikult segapuistuid.

"Siit olen ma võtnud selle veere pealt, seal on kännud näha. Ma olen võtnud lihtsalt erineva järguga leppa pealt ära ja tekitanud lepa asemel kuusiku, niimoodi sujuvalt." (O1)
"Ma ei taha neid monopuistuid. Kui on ikkagi omaealine kuusekultuur, omaealine männikultuur, siis ma eelkõige raiun seda peapuuliiki ja vähem puutun seda, mis on sinna vanajumalast juurde tulnud. See remmelgas võib rahulikult jääda; kui ta jõuab, siis ta kasvab puuks, kui ta ei jõua, siis ta ei kasva, aga seda liigilist mitmekesisust annab ikka metsale juurde. Et siin ma isegi ei puutu praegu seda leppa, kuigi ta on igavene rääbakas ja mingit puud temast ei tule, aga lihtsalt ka selleks, et ei oleks reas ja kuusk ja kõik. Ja sihukene vitsakene pihelgat, mis ikka metsa all kasvab, kasvagu niikaua, kui talle meeldib." (O1)
"Noh, tamme ikka hoian, tammeistik on sees. Ja vaher ka võib olla. Sarapuud ja toomingat, pihlakas jääb ka alles muidugi, kask jääb kasvama, mõnes kohas jääb haab kasvama. Kui ma täielikult majandusmetsana võtaks, siis need läheksid kohe välja, aga mul jääb neid ikka mingil määral alles." (O2)
"Seda kasevõsa siin olen ma üritanud männikuks kujundada, kaske siit võimalikult palju välja võtnud. Need männid, mis siin hästi vedu võtta ei taha, on vaja ära päästa. Kus mändi ei ole, sinna jääb siis kask." (O7)
"Siin on õnnestunud mõningad tammed saada sirguma. Suured haavad on siit vahelt välja võetud, et teised puud saaksid kasvada. Siin mõni noor haab ja mõned männid on ka ümberringi kasvada saanud. Aga kuusk kasvab igal pool. Kuuse suhtes ma olen niimoodi skeptiline, sest võiks olla üks kant, kus kuusk on kõige haruldasem." (O7)
"Siin oli enne tihe lepik, selle ma võtsin maha, nüüd on juba uus lepik asemelegi kasvamas. Säilitada sai siin türnpuud, saared (kes heitsid hinge) ja mis puid siin veel on. Toomingad heitsid ka hinge, mõned sellised ilusamad, korralikud puu moodi toomingad. Türnpuu ja tamm, siin ma säilitasin veel mõned puud... Muidugi siit võiks seda leppa majandada. Siin saaks salukese saare-, õunapuu-, tammemetsa kujundada." (O7)

Püsimets on reeglina mitmerindeline segamets (joonis 48). Mitmeliigilise puistu hooldamine võib olla keerukam ja seepärast kulukam kui üheliigilise puistu korral, kuid oskuslikul majandamisel ületavad mitmekesisuse loodavad hüved kulusid. Puhtpuistud on õigustatud ekstreemsete omadustega muldadel, nagu männikud leede-liivmuldadel, turvastunud leedemuldadel ja halvasti lagunenud happelistel turvasmuldadel, või sanglepikud ajuti üleujutatavatel viljakatel muldadel (Laas 2018).

Üleilmne analüüs on näidanud, et segapuistud on üldiselt tootlikumad kui üheliigilised (Piotto 2008). Eestis hinnati juba läinud sajandi keskpaigas, et kase-kuuse kaherindeliste puistute tootlikkus on 25–30% suurem puhtkuusikute omast (Karu 1951). Positiivse seguefekti mõju on suurem juhul, kui puud kasvavad läbisegi, võrreldes sellega, kui puuliigid paiknevad rühmiti (Pretzsch ja Forrester 2017). Mitmeliigilises puistus saab paindlikult hakata üht liiki teiste arvel soodustama. Seega loovad segametsad võimaluse reageerida muutlikule nõudlusele puidu või metsade endi osas (Coll jt 2018).

Mitmeliigiliste puistute kasvatamisega on võimalik saavutada suurem puidutootlikkus kui monokultuuridega tänu liikide erinevale ressursikasutusele või teineteise soodustamisele (Knoke jt 2008). Esimesel juhul kasutavad erinevad liigid valgust ja/või mullatoitaineid erinevalt, mistõttu on liikidevaheline konkurents väiksem kui liigisisene (joonis 49; Zhang jt 2012). Vaestel muldadel tõusevad segametsa eelised esile eelkõige siis, kui üks liikidest rikastab mulda; viljakatel muldadel siis, kui liigid on erineva valgusnõudlikkusega (Bauhus jt 2017a). Valguskonkurents on liigiti varieeruv nii puu võra kuju, varjutaluvuse kui ka igihaljuse tõttu – kevadel ja sügisel pole lehtpuud okaspuudele konkurendiks.

Eri liiki puud võivad teineteist mitmel moel soosida. Sügavajuurelised puud suudavad vett imada sügavamalt. Öösel, kui fotosüntees peatub, õhulõhed sulguvad ja veevool aeglustub, vabastavad juured vett mulla ülemistesse kihtidesse, mis varustavad veega nii puu enda kui ka kõrvalkasvavate (madala juurestikuga) puude juuri. Kasu madalajuurelistele on märgatav just kuivadel muldadel või kuival perioodil (Prieto jt 2012, Pretzsch 2017). Eestis on sagedamini tegu hoopis liigniiskete muldadega. Siingi võib abi olla segapuistute hoidmisest, kuna liigniiskust taluvad puud kuivendavad mulda vett imades ja lehtede kaudu aurustades ka kuivalembesemate jaoks.

Segametsades võib üks puuliik saada kasu teisest, kes suudab tuua mineraalaineid sügavamatest mullakihtidest või siduda juurebakterite abiga õhulämmastikku. Mõlemal juhul jõuab osa neist toitainetest lehevarise kaudu mulla ülemistesse kihtidesse (Pretzsch 2017). Sellest võidavad lähedal kasvavad madalajuurelised puud.

Liikide kooskasvatamist saab samuti kasutada väärtuslikumaks peetavate liikide eriliseks toetamiseks. Näiteks võivad kaasnevad puuliigid kaitsta noori väärispuid külma eest või ajendada neid kasvatama sirget, oksavaba ja pikka tüvepalki.

Segametsad on üldiselt vastupidavamad haigustele, kahjuritele ja tuulele (Knoke jt 2008, Jactel jt 2005, Pothier jt 2012). Selliste riskidega arvestamine muudab segapuistute kasvatamise majanduslikult põhjendatumaks (Knoke jt 2008, Roessiger jt 2013). Üks üle saja teadusuuringu koondanud üleilmne ülevaade (Jactel ja Brockerhoff 2007) tõendab, et putukad kahjustavad vaadeldavat puuliiki vähem, kui seda kasvatada segamini teiste puuliikidega, välja arvatud juhul, kui need teised puuliigid on sellele putukale koguni paremaks toiduobjektiks. Putukkahjustusi vähendav efekt tuleb sellest, et:

Putukkahjustusi vähendavad tegurid

väheneb tõenäosus maanduda õiget liiki puul;
toiduks sobiva liigi lõhn seguneb teiste liikide lõhnaga, nii et kaugelt ei ole see nii hästi äratuntav – see efekt on eriti tugev, kui kaaspuuliik on võimalikult teistsugune, näiteks lehtpuud okaspuude seas;
mitmekesisem mets pakub elupaiku ja mitmekesisemat toitu kahjurite looduslikele vaenlastele, nagu putuktoidulised linnud ja putukatest parasitoidid. Ka kooreüraski risk on segametsas väiksem, kuna teiste puude lõhn ajab üraskid segadusse (Zhang ja Schlyter 2004).

Lisaks putukkahjuritele on ka juurepessu segapuistutes vähem (vt täpsemalt ptk „Kuusk püsimetsas“). Saksamaalt on teada näide, kus kuuse-kooreüraskid tapsid ulatuslikel aladel kõik kuused. Kuuse monokultuurides hävis kogu puistu. Pöögi segapuistutes jäi see puuliik ellu, säilitades metsa – see on näide segametsa nn lahjendusefektist: häiringufaktor ei hävita kõike ning ka taastumine on tänu sellele kiirem (Bauhus jt 2017b, vt ka Kuuba 2008).

Arukask

Kogemusi metsast

Kase all saab kasvatada ka teisi varju taluvaid ja kuivust eelistavaid puid.
"Suured kased on hea jätta kasvama, kui on tegu liiga märja maaga, sest kask tarvitab kasvamiseks palju vett ja tänu sellele püsib maapind kuivem ega soostu." (O11)

Arukask kasvab hästi üsna toitainerikastel kuivadel ja niisketel muldadel: laane-, salu- ja soovikumetsades. Tuntud kombinatsioon metsanduses on arukask esimeses rindes ning kuusk teise rindena tulevikupuistut kujundamas (joonis 26). Kaskede võrad kaitsevad kuusetaimi külmakahjustuse eest ning tänu lehtedeta võrale jõuab maapinnale rohkem lund, mis takistab maa sügavat läbikülmumist. Kask imab sügavate juurtega toitaineid ja need muutuvad madalajuurelisele kuusele kättesaadavaks, kui kase lehed varisevad (Laas 2011a). Sellise segametsa puhul on puistu juurdekasv ja puidutulu suurem kui neist ükskõik kumma puhtpuistu puhul– kase vineeripuu kasvab kuuske kahjustamata (Karu 1951, Mielikäinen 1996).

Okaspuude valguskonkurentsi tõttu kasvavad kased kõrgemaks ja sihvakamaks kui puhtkaasikus. Varjamise tõttu vähenevad ka kasetüvede okslikkus ja kambiumikärbse vastsete põhjustatavate kahjustuste oht (Laas 2018). Teises rindes kasvab kask hästi juhul, kui suuremad puud on männid; kuuskede või teiste kaskede varjus kased kasvada ei suuda (Pukkala jt 2013). Kask okaspuistus vähendab mulla happesust ning kiirendab varise lagundamist, tõstes nõnda mulla viljakust (Laas 2011a). Lõuna-Soome kase-kuusepuistute mudelid näitavad, et kõige tulusam on kuuskede kohal lasta kasvada 500–800 arukasel hektari kohta kuni 40 a vanuseni. Koos männiga kasvades kipub aga kask olema männile tugevaks konkurendiks oma kiire kasvu, valgusnõudlikkuse, toitainevajaduse ja tiheda võimeka juurestiku tõttu (Hynynen jt 2011, Lilleleht 2011). See kehtib aga eelkõige viljakamates kasvukohtades. Rabastuvates ja siirdesoometsades kasvavad tüüpiliselt elujõuliste mändide all teises rindes hõredalt sama vanad habesamblikesse uppuvad kased (joonis 51).

Arukase uuendus

Arukask vajab kasvamiseks rohkesti valgust (joonis 52) ja asustab laialdaselt esimese liigina lageraielanke, sööti jäänud põlde, tööstusmaid. Kaseuuenduse saamiseks seemnetest sobib püsimetsas häilude raiumine koos maapinna mineraliseerimisega (Nilsson jt 2002, Drössler jt 2017). Seemned jõuavad kohale looduslikult, sest kaskede seemneproduktsioon on väga suur.

Mänd

Männi kasvatamiseks sobivad vaesed ja väheviljakad mullad: loo-, nõmme-, palu-, rabastuvad, siirdesoo-, raba- ja mustika-kõdusoometsad.

Männid sobivad hästi püsimetsa esimesse rindesse, kuna nende võra laseb rohkesti valgust läbi. Näiteks kask ja kuusk, samuti mänd ise, edenevad mändide all paremini kui kaskede-kuuskede all (Pukkala jt 2013). Hollandis on leitud, et tamme-männi segapuistu toodab rohkem puitu kui männi või tamme puhtpuistu, vastavalt 20% ja 30% (Lu jt 2016). Kask võib mändi okstega piitsutada, mistõttu soovitatakse anda männile edumaa, jättes alles eelkõige madalamad kased (Laas 2011a). Teisalt aga kujuneb kohtades, kuhu koguneb kase lehekõdu, viljakam huumushorisont ning on soodsamad tingimused männi uuendusele, kuna kanarbik ja sammal taanduvad (Karoles 1995b).

Mände pole soovitatav kasvatada segamini haabadega, sest haava juurevõsud levitavad roosteseent (Melampsora pinitorqua), mis noorte mändide võrsetel tekitab männi-pigiroostet (Fjellborg 2009). See on kuni 30-aastaste mändide haigus, mille tõttu võrsed kõverduvad ja tugeva kahjustuse korral ka kuivavad. Haavalehtedel talvituvad männi-pigirooste eosed. Vanad haavad (nt säilikpuud) pole probleemiks, kuid ettevaatlik tuleks olla nende kõrvale häilude raiumisega, kuna sinna võib haab hakata juurevõsusid ajama. Ka kõrgemad haavakännud võivad juurevõsusid ajada. Haabade juurevõsude ajamist on võimalik takistada, kui lõigata rõngjalt ümber tüve koorde sügavalt sisse.

Kuna männid on pikaealised ja haigustekitajatele suhteliselt vastupidavad, tasub nende puhul silmas pidada tulevikupuid – valida kvaliteetsemaid isendeid jämeda palgi kasvatamiseks ja jätta need kauemaks kasvama kui tavapärane raieiga (joonis 53).

Männi uuendus

Männi järelkasv vajab rohkesti valgust, mida võib saavutada näiteks häile raiudes. Läti palu-laanemännikutes on leitud, et männiistikute kõrguskasv on tagasihoidlikum 10 x 10 ruutmeetri suuruste häilude puhul, 20 x 20 ruutmeetri suurustel ja suurematel häiludel on kasv normaalne ja seda ka häilu servas (Zdors ja Donis 2017). Põhja- ja Edela-Eesti sambliku- ja pohlamännikutes tehtud uuringutest ilmnes, et 15 m läbimõõduga häilus oli juurdekasv 1,5 korda väiksem kui 30 m läbimõõduga häilus (Laas 2011b). Häiludeks on kõige otstarbekam valida laigud, kus juba esineb noori puid. Kui aga eesmärgiks on tiheda süüga männipalkide kasvatamine, ei olegi kiirekasvulised puud parimad. Männi uuenduse teke võib hoo sisse saada just vanades männikutes (joonis 54).

Järvselja mustika kasvukohatüübi palumetsade turberaiealadel on leitud, et aegjärkse raie langil on rohkem noori mände okka ja võrse seenhaigustest nakatunud kui häil- ja veerraielankidel (Puidet 2014) ning aegjärkse raie järelkasv on ka tagasihoidlikuma kõrguskasvuga (Tishler jt 2020). Püsimetsanduse võtetest võiks seega häiludena raiumine anda tulemuseks tervema ja rohkearvulisema järelkasvu kui üksikpuude raie. Aegjärkse raiega õnnestub aga männiuuendust saada vaesematel muldadel – nõmmemetsades (Laas 2011b). Neis võiks seega paremini toimida ka üksikpuude kaupa valikraie.

Mänd suudab hõreda puistu all uueneda, eriti kui lisandub külgvalgus. Sellisteks paikadeks on nt hoonete või radadega pikitud männikud (joonis 55).

Loodusliku uuendusena on männienamust põhjust loota liivastel, toitainevaestel muldadel. Viljakamates kasvukohtades suruvad rohustu, lehtpuud ja kuused männi alla (Laas 2011a). Mida pikemad on külgvõrsed ladvavõrsega võrreldes ja mida rõhtsamalt oksad, seda suuremas valgusepuuduses männi järelkasv kasvab, optimaalseks loetakse 45-kraadist nurka külg- ja ladvavõrsete vahel (Karoles 1995b).

Männiseemikute rohkusele aitab kaasa maapinna mineraliseerimine või põletamine (joonis 57). Lapimaal tehtud uuring näitas, et piisab 10–20% ulatuses maapinna mineraliseerimisest häiludes, et saada piisav uuendus (Hallikainen jt 2019). Põlengualadel võivad männid küll konkurentide vähesuses jõudsalt kasvama minna, kuid põleseen (Rhizina undulata) surmab suure osa seemikutest (Kalamees 2000), mistõttu edenevad kased enamasti paremini.

Haab

Haab edeneb hästi suhteliselt viljakatel parasniisketel või niisketel muldadel: laane-, salu- ja soovikumetsades. Haab sobib püsimetsas turbepuuks kuusele või varjutaluvamatele lehtpuudele. Oma hõreda võrastikuga annab ta võimaluse teistele puuliikidele, segamata nende kasvu (Põldmaa 1937). Lisaks rikastab haab oma hästikõduneva lehevarisega mulda.

Kui metsas esineb elujõulisi keskealisi haabu (kuni 30-aastaseid), saab tõhusalt juurdekasvu suurendada ümbritsevat puistut harvendades haabadele piisavat valgust lubades. Haab kohaneb varmalt paranenud tingimustega ja kiirendab kasvu (Tamm 2000).

On täheldatud, et niisketel muldadel kasvanud haabadel on vähem südamemädanikku kui kuivadel muldadel kasvanutel (Tullus 2001). Seest mäda haava raiumine võib minna kallimaks kui sellest saadav tulu. Säilikpuuna pakuks selline haab aga elupaika õõneloomadele.

Haava uuendus

Haab on pioneerpuuliik ehk uueneb hästi ainult küllusliku valguse käes, kuid seal on ta kiirekasvuline ja suudab hästi konkureerida teiste puuliikidega (Tullus 2001). Püsimetsas saab haava uuendust seega soosida häilude raiumisega. Erinevalt teistest juurevõsusid andvatest liikidest ei jää haava juurestik vananedes nõrgaks (Hardi Tullus suul.), tänu millele uueneb haab juurevõsudest edukalt. Suur puu ajab juurevõsusid enda ümber vähemalt 25 m ulatuses (Relve 1998).

Tamm

Kogemusi metsast

"Tamme lasen planguks, okslik läheb dekoratiivlauaks ja kui on oksavaba, siis läheb mööblimeestele, notthaaval toon neid metsast ära. [...] Tamm on sihuke puuliik, et temaga ei juhtu mitte midagi, ta võib ümarana seista isegi kaks aastat. Siis aastas korra tuleb saekaater mul õue peale, lintsaekaater, ja saeb. Mobiilne saekaater, jah. [...] Tammeplanku ma müün 500 kuni 700 eurot tihumeeter. "(O15)
"Kui ma metsas midagi ei tee, siis ma noorte tammede pärast spetsiaalselt vaeva ei näe, aga kui ma metsas midagi teen, siis loomulikult proovin neid hoida niipalju kui võimalik. Aga need tammed, mis siin metsas on, need on kõik pasknääride istutatud." (O4)

Tamme kasvuks sobivad viljakad parasniisked mullad, eriti salumetsad.

eriti salumetsad. Eesti oludes võivad kevadised hiliskülmad noorte tammede ladvad ära võtta ning tugevad talvepakased tekitada puitu lõhesid. Püsimetsas on tammedele soodsam mikrokliima kui lagedal.

Kuna tammed on pikaealised ja haigustekitajatele suhteliselt vastupidavad, siis tasub nende puhul silmas pidada tulevikupuid – valida kvaliteetsemaid isendeid jämeda palgi kasvatamiseks ja jätta need tavapärasest raieeast kauemaks kasvama. Jämeda ja kvaliteetse tüvepalgi kasvamiseks on vaja tugevat päikesele avatud võra. Oksavaba palgi saamiseks peaks aga tüveosa olema teiste puude, ajepuude, varjus. Ajepuude puhul on vaja jälgida, et nad ei kasvaks tamme võrastikku ja sellega tamme kasvu ei pidurdaks. Ajepuudeks sobivad hästi pärnad, kuna nad ei kasva kiiresti kõrgeks, samuti vaher, hall lepp, toomingas, jalakas (Tullus 2016). Ka madalamad kuused aitavad tammel laasuda, ent võivad kiire kasvu tõttu hakata tamme varjutama (Kasesalu 2001).

Nii nagu mänd, on ka tamm investeering tulevikku. Mööbliks ning laudadeks soovitakse pigem omapärase süüga vanade tammede puitu. Seetõttu tasub tammi julgelt vanaks ja võimsaks kasvatada, sest eksklusiivtoodetele turgu tavaliselt leiab, samas kui normaalpuid saab lõunapoolsetes maades kiiremini kasvatada.

Tamme uuendus

Tamm on väga sage järelkasvu liik kõigis Eesti kuivemates ja parasniisketes kasvukohtades (Liira jt 2011). Ta tärkab sageli mustikapuhmast, kuna pasknäärid peidavad tõrusid eelistatult puhmaste alla (Drössler jt 2017).

Puidukasvatamiseks sobib tamme soosida viljakal mullal (Kasesalu 2001). Tamme järelkasvu saab püsimetsas kasvatada tema lähiümbrust valikraiete abil valgusküllasemaks muutes. Öeldakse, et kvaliteetne tammepalk kasvab „kasukas seljas, pea paljas“ ehk vajab just ülaltvalgust. Kui ümbrus liiga lagedaks raiuda, tekib palju ve sivõsusid ja puu põõsastub (Tullus 2001), lisaks kaitsevad lähinaabrid tammesid ulukite eest.

Noori tammesid söövad talvel jänes, metskits, põder ja hirv. Tõhusaks kaitseks rajatakse noorte tammesalude ümber aedasid. Ulukite eest kaitsevad tammekesi ka pealelaotatud kuuseoksad (Kasesalu 2001). Mõnel pool Venemaal ja Saksamaal on tammi istutatud pesadena, kus puiduna leiab lõpuks kasutust keskmine puu, millele teised on kaitseks ulukikahjude eest (Bilke 2004). Hirved söövad eelkõige pundi äärmisi, niikuinii kehvema puiduga puid. Pesade läbimõõt on umbes kaks meetrit ja puud istutatakse 0,5 m vahega (Pommerening ja Murphy 2004).

Sirgema tüvega puude saamiseks tasub soosida tamme hiljapuhkevat vormi. See on ka kevadistele hiliskülmadele vastupidavam ja kiirema kasvuga (Roht 2012).

Sookask

Sookasele sobivad viljakad parasniisked, soostuvad ning nii toitainerikkad kui ka toitainevaesed märjad mullad: niiskemad salumetsad, sooviku- ja rabastuvad ning kõik soo- ja kõdusoometsad.

Tänu oma vastupidavusele märgades tingimustes ja samas heale veeimamisvõimele toimib sookask kuivendajana (joonis 64). Liigniisketel ja rasketel muldadel parandab kask veerežiimi ja seega ka hapniku kättesaadavust (Laas 2011a). Märgades, kuid samas viljakates kasvukohtades muutub muld tema all sobivamaks näiteks kuusele ja saarele.

Soomes on viljakatel turvasmuldadel kuuse-sookase ja männi-sookase segapuistute kasvatamine majanduslikult põhjendatud. Sel juhul käsitletakse kasuna noorte sookaskede head kasvu ja need harvendatakse suuremas osas välja paberipuuna. Rohke kase osakaalu tõttu kasutatakse kasvuajal palju vett ja nii paranevad soomulla niiskusolud. Kasevõrastik kaitseb kuusetaimi öökülmade eest, eriti just maa põhjapoolsemas osas (Laas 2018).

Sookase uuendus

Sookask on varjutaluvam, külmakindlam ja mulla liigniiskust paremini taluv kui arukask, kuid viimasest aeglasema kasvuga ja kehvemate puidu tehniliste omadustega. Sookask uueneb hästi juurevõsudest. Kuivendatud soomuldadel suudab sookask kasvada männi all teises rindes (Tullus 2002).

Hall lepp

Hall lepp kasvab hästi viljakatel parasniisketel muldadel: salu- ja soovikumetsades.

Lepad seovad juurte mügarbakterite abil õhulämmastikku ja muudavad lehevarisega mulla lämmastikurikkamaks, soodustades sellega teiste puude kasvu (Chapin jt 1994, joonis 65).

Hall lepp kasvab noorelt väga kiiresti, kuid ta on lühikese elueaga. On hinnatud, et majanduslikult optimaalne raieiga on 15–20 aastaselt (Aosaar jt 2012). Alates sellest vanusest tasub halli leppa kasutada (turustada) halupuiduna, elujõulisi puid suuremaks kasvatades on võimalik saada ka saematerjali (Vares jt 2006). Arvestades, et enamik vegetatiivse tekkega puudest saab tüvemädaniku emapuudelt kaasa, on paslik kujundada puht-hall-lepiku asemele väärtuslikuma puiduga mets. Lepa turbe alla sobib istutada kuuske ja kõvalehtpuid (lepp kaitseb külma eest) või olemasolevaid puid hoida ja lähikonkurente raiuda (Vares jt 2006, Roht 2012).

Halli lepa uuendus

Tüüpilise pioneerpuuliigina asustab hall lepp sageli esimesena kasutusest väljajäänud viljakama mullaga põllumajandusmaid ja raiesmikke. Ta sobib püsimetsa, kuna on mõõdukalt varjutaluv, suure elujõuga ning vegetatiivselt uuenev (Tullus 2001). Hall lepp paljuneb valdavalt juure-, aga mõnikord ka kännuvõsudest (Kurm ja Tamm 2001).

Sanglepp

Kogemusi metsast

"Sisevooder naturaalselt, ei mingit lakki, midagi. Ta on seest hästi ilus, varieeruva värviga valgest tumepunaseni. Ei muuda värvi ka, päikse käes ei midagi ei muuda. Mänd läheb ajapikku tumedamaks, aga see püsib. [...] Ja siis sanglepast katuselaastu tegime tookord, õppepäeval. [...] Ja uus mood on, et suurtel üritustel antakse rahvale süüa, plastmasstaldriku asemel on laast." (O2)

Sanglepale sobivad kasvamiseks liikuva vee või toitainerikka mullaga märjad sooviku- ja madalsoometsad. Olenevalt vee hapniku- ja mulla kaltsiumisisaldusest võivad 60-aastased puud olla nii meetrise kui ka 10-sentimeetrilise läbimõõduga. Nii peab metsaomanik ära tundma, kas tema maal on sanglepa kasvatamiseks potentsiaali või mitte. Sanglepp, nagu hall leppki, rikastab mulda lämmastikuga.

Sobilik püsimetsastsenaarium oleks kuuse ja saare kasvatamine sangleppade ja sookaskede all.

Sanglepal on kauni mustriga puit, mida kasutatakse näiteks vineeri ja kvaliteetmööbli valmistamiseks. Viimase jaoks oleksid optimaalsed 50–60 cm rinnasdiameetriga tüved. Noorte sangleppade kasv on väga kiire. Väärispuitu soovides tuleks puistu hoida hõre. Sanglepal ei ole võimet kasvatada varjulehti, seetõttu surevad ja laasuvad alumised oksad, kui need varju jäävad, ning tüve jämeduskasv aeglustub tihedas puistus kasvades tunduvalt. Eelmainitu tõttu soovitatakse luua piisavalt ruumi parimate puude ümber ajaks, mil nad on 10 m kõrgused (Claessens jt 2010, Savill 2013). Kui puistu raiutakse aga väga hõredaks, ajab sanglepp tüvele oksi, mis vähendab palgipuu kvaliteeti (Vares ja Tullus 2001).

Sanglepa uuendus

Sanglepale sobivad viljakad märjad või niisked mullad. Kuna sanglepp ei suuda reguleerida vee aurumist lehtedest, on ta tundlik mullakuivuse osas, samas talub ta üleujutusi tänu hästi arenenud õhukoerakkudele, mis toetavad juurte gaasivahetust (Claessens jt 2010). Siis - ki ei talu sanglepp aasta läbi seisvat vett, vaid kasvab hästi just liikuva veega soistel aladel, nt lammidel, allikalistel muldadel, lodudes.

Sanglepp suudab püsimetsas juure- ja kännuvõsudest hästi uueneda (joonis 67), kuid puu kasvab kõver ja võib emapuult südamemädaniku kaasa saada. Seemneline uuendus nõuab valgust pea sama palju ega talu rohttaimede konkurentsi nagu männiseemnikudki (Vares ja Tullus 2001). Loodusliku seemnelise uuenemise jaoks on vajalik vähemalt 1000 m 2 suuruste häilude olemasolu. Kasvama hakkamiseks vajab seeme paljast mullapinda (Savill 2013). Puid istutades võiksid istikud olla rohust kõrgemad, sest noorte puudega konkureerivad märgade kasvukohtade lopsakad rohttaimed, nagu angervaks ja tarnad. Samas aitab sanglepal teiste puudega edukalt konkureerida tema võime taluda kõrgvett (Bartkowicz ja Paluch 2019).

Järgmine peatükk