Puuliigid
Järgnevalt võtame vaatluse alla puuliikide omadused lähtuvalt nende kasvuvõimekusest erinevates rinnetes
ja koos teiste liikidega. Tulemuslikum on kasvatada kasvukohale looduslikult omaseid liike, kuid mitmesugused
võtted aitavad puistu koosseisu kujundada majandaja
ideaalidest lähtuvalt. Valgusnõudlikkust ja varjutaluvust
on eriti oluline jälgida noorte puude puhul, et nad saaksid täita puistu uuendajate rolli. Puude omadused, nagu
juurestiku sügavus ja lämmastiku sidumise võime, aitavad välja valida tõhusalt koos kasvavaid liike.
2 - Nikerdused
3 - Tugev tarbepuu
4 - Vineer
5 - Ehituspalk
6 - Paberitööstus
7 - Toidunõud
8 - Mööbel
9 - Dekoratiivne
10 - Haluküte
11 - Muu kasutuse näited
12 - Elustikupuu
13 - Kasvuvõime märgadel muldadel
Püsimetsamajandajad
soosivad okaspuid,
kuid kujundavad
teadlikult segapuistuid.
Joonis 48 - Lageraieteta majandatud salumets, kus kasvab tihedasti koos vahtrat, jalakat, sangleppa, kaske, kuuske, tamme, saart, haaba. Pildile jäid neist viis esimest.
Üleilmne analüüs on näidanud, et segapuistud on üldiselt tootlikumad kui üheliigilised (Piotto 2008). Eestis hinnati juba läinud sajandi keskpaigas, et kase-kuuse kaherindeliste puistute tootlikkus on 25–30% suurem puhtkuusikute omast (Karu 1951). Positiivse seguefekti mõju on suurem juhul, kui puud kasvavad läbisegi, võrreldes sellega, kui puuliigid paiknevad rühmiti (Pretzsch ja Forrester 2017). Mitmeliigilises puistus saab paindlikult hakata üht liiki teiste arvel soodustama. Seega loovad segametsad võimaluse reageerida muutlikule nõudlusele puidu või metsade endi osas (Coll jt 2018).
Mitmeliigiliste puistute kasvatamisega on võimalik saavutada suurem puidutootlikkus kui monokultuuridega tänu liikide erinevale ressursikasutusele või teineteise soodustamisele (Knoke jt 2008). Esimesel juhul kasutavad erinevad liigid valgust ja/või mullatoitaineid erinevalt, mistõttu on liikidevaheline konkurents väiksem kui liigisisene (joonis 49; Zhang jt 2012). Vaestel muldadel tõusevad segametsa eelised esile eelkõige siis, kui üks liikidest rikastab mulda; viljakatel muldadel siis, kui liigid on erineva valgusnõudlikkusega (Bauhus jt 2017a). Valguskonkurents on liigiti varieeruv nii puu võra kuju, varjutaluvuse kui ka igihaljuse tõttu – kevadel ja sügisel pole lehtpuud okaspuudele konkurendiks.
Joonis 49 - Kaks viisi, kuidas üks puu võib teisest liigist puu kasvu soodustada. Joonisel a on lehtpuu sügavama juurestikuga ja toob lehevarise kaudu toitaineid mulla ülemistesse kihtidesse. Joonisel b seovad lepa juurte mügarbakterid õhulämmastikku ja lehevarise kaudu jõuab see ka kuuseni.
Eri liiki puud võivad teineteist mitmel moel soosida. Sügavajuurelised puud suudavad vett imada sügavamalt. Öösel, kui fotosüntees peatub, õhulõhed sulguvad ja veevool aeglustub, vabastavad juured vett mulla ülemistesse kihtidesse, mis varustavad veega nii puu enda kui ka kõrvalkasvavate (madala juurestikuga) puude juuri. Kasu madalajuurelistele on märgatav just kuivadel muldadel või kuival perioodil (Prieto jt 2012, Pretzsch 2017). Eestis on sagedamini tegu hoopis liigniiskete muldadega. Siingi võib abi olla segapuistute hoidmisest, kuna liigniiskust taluvad puud kuivendavad mulda vett imades ja lehtede kaudu aurustades ka kuivalembesemate jaoks.
Segametsades võib üks puuliik saada kasu teisest, kes suudab tuua mineraalaineid sügavamatest mullakihtidest või siduda juurebakterite abiga õhulämmastikku. Mõlemal juhul jõuab osa neist toitainetest lehevarise kaudu mulla ülemistesse kihtidesse (Pretzsch 2017). Sellest võidavad lähedal kasvavad madalajuurelised puud.
Liikide kooskasvatamist saab samuti kasutada väärtuslikumaks peetavate liikide eriliseks toetamiseks. Näiteks võivad kaasnevad puuliigid kaitsta noori väärispuid külma eest või ajendada neid kasvatama sirget, oksavaba ja pikka tüvepalki.
Segametsad on üldiselt vastupidavamad haigustele, kahjuritele ja tuulele (Knoke jt 2008, Jactel jt 2005, Pothier jt 2012). Selliste riskidega arvestamine muudab segapuistute kasvatamise majanduslikult põhjendatumaks (Knoke jt 2008, Roessiger jt 2013). Üks üle saja teadusuuringu koondanud üleilmne ülevaade (Jactel ja Brockerhoff 2007) tõendab, et putukad kahjustavad vaadeldavat puuliiki vähem, kui seda kasvatada segamini teiste puuliikidega, välja arvatud juhul, kui need teised puuliigid on sellele putukale koguni paremaks toiduobjektiks. Putukkahjustusi vähendav efekt tuleb sellest, et:
Kase all saab kasvatada ka
teisi varju taluvaid ja kuivust
eelistavaid puid.
Joonis 51 - Looduslik siirdesoomets, kus kased mändide kasvu kuigivõrd ei takista.
Okaspuude valguskonkurentsi tõttu kasvavad kased kõrgemaks ja sihvakamaks kui puhtkaasikus. Varjamise tõttu vähenevad ka kasetüvede okslikkus ja kambiumikärbse vastsete põhjustatavate kahjustuste oht (Laas 2018). Teises rindes kasvab kask hästi juhul, kui suuremad puud on männid; kuuskede või teiste kaskede varjus kased kasvada ei suuda (Pukkala jt 2013). Kask okaspuistus vähendab mulla happesust ning kiirendab varise lagundamist, tõstes nõnda mulla viljakust (Laas 2011a). Lõuna-Soome kase-kuusepuistute mudelid näitavad, et kõige tulusam on kuuskede kohal lasta kasvada 500–800 arukasel hektari kohta kuni 40 a vanuseni. Koos männiga kasvades kipub aga kask olema männile tugevaks konkurendiks oma kiire kasvu, valgusnõudlikkuse, toitainevajaduse ja tiheda võimeka juurestiku tõttu (Hynynen jt 2011, Lilleleht 2011). See kehtib aga eelkõige viljakamates kasvukohtades. Rabastuvates ja siirdesoometsades kasvavad tüüpiliselt elujõuliste mändide all teises rindes hõredalt sama vanad habesamblikesse uppuvad kased (joonis 51).
Joonis 52 - Hõreda puistu all kasvavad noored kased.
Männid sobivad hästi püsimetsa esimesse rindesse, kuna nende võra laseb rohkesti valgust läbi. Näiteks kask ja kuusk, samuti mänd ise, edenevad mändide all paremini kui kaskede-kuuskede all (Pukkala jt 2013). Hollandis on leitud, et tamme-männi segapuistu toodab rohkem puitu kui männi või tamme puhtpuistu, vastavalt 20% ja 30% (Lu jt 2016). Kask võib mändi okstega piitsutada, mistõttu soovitatakse anda männile edumaa, jättes alles eelkõige madalamad kased (Laas 2011a). Teisalt aga kujuneb kohtades, kuhu koguneb kase lehekõdu, viljakam huumushorisont ning on soodsamad tingimused männi uuendusele, kuna kanarbik ja sammal taanduvad (Karoles 1995b).
Mände pole soovitatav kasvatada segamini haabadega, sest haava juurevõsud levitavad roosteseent (Melampsora pinitorqua), mis noorte mändide võrsetel tekitab männi-pigiroostet (Fjellborg 2009). See on kuni 30-aastaste mändide haigus, mille tõttu võrsed kõverduvad ja tugeva kahjustuse korral ka kuivavad. Haavalehtedel talvituvad männi-pigirooste eosed. Vanad haavad (nt säilikpuud) pole probleemiks, kuid ettevaatlik tuleks olla nende kõrvale häilude raiumisega, kuna sinna võib haab hakata juurevõsusid ajama. Ka kõrgemad haavakännud võivad juurevõsusid ajada. Haabade juurevõsude ajamist on võimalik takistada, kui lõigata rõngjalt ümber tüve koorde sügavalt sisse.
Kuna männid on pikaealised ja haigustekitajatele suhteliselt vastupidavad, tasub nende puhul silmas pidada tulevikupuid – valida kvaliteetsemaid isendeid jämeda palgi kasvatamiseks ja jätta need kauemaks kasvama kui tavapärane raieiga (joonis 53).
Joonis 53 - Püsimetsas (O13) kasvanud tiheda ühtlase puiduga männi jämepalk on saematerjali lõikamiseks valmis seatud. Ots on võõbatud, et puit kuivaks ühtlaselt ja lõhenemata.
Joonis 54 - Väga vanades männikutes võib hakata kasvama uus põlvkond. Umbes 180-aastases männikus on tuuleheide koristatud. Väljalangevate puude tõttu vähenes ilmselt juurkonkurents, juurte kõdunedes vabanes toitaineid. Valgust on noortele puudele piisavalt.
Järvselja mustika kasvukohatüübi palumetsade turberaiealadel on leitud, et aegjärkse raie langil on rohkem noori mände okka ja võrse seenhaigustest nakatunud kui häil- ja veerraielankidel (Puidet 2014) ning aegjärkse raie järelkasv on ka tagasihoidlikuma kõrguskasvuga (Tishler jt 2020). Püsimetsanduse võtetest võiks seega häiludena raiumine anda tulemuseks tervema ja rohkearvulisema järelkasvu kui üksikpuude raie. Aegjärkse raiega õnnestub aga männiuuendust saada vaesematel muldadel – nõmmemetsades (Laas 2011b). Neis võiks seega paremini toimida ka üksikpuude kaupa valikraie.
Mänd suudab hõreda puistu all uueneda, eriti kui lisandub külgvalgus. Sellisteks paikadeks on nt hoonete või radadega pikitud männikud (joonis 55).
Joonis 55 - Metsatee laseb valguse noorte mändideni.
Loodusliku uuendusena on männienamust põhjust loota liivastel, toitainevaestel muldadel. Viljakamates kasvukohtades suruvad rohustu, lehtpuud ja kuused männi alla (Laas 2011a). Mida pikemad on külgvõrsed ladvavõrsega võrreldes ja mida rõhtsamalt oksad, seda suuremas valgusepuuduses männi järelkasv kasvab, optimaalseks loetakse 45-kraadist nurka külg- ja ladvavõrsete vahel (Karoles 1995b).
Joonis 56 - Kuigi männikut ei õnnestu püsimetsana igal mullal kasvatada, saab oluliselt pikendada männiku etappi metsa suktsessioonis. Metsa - omanikule (O6) soovitati juba 25 aastat tagasi teha selles paepealsel mullal kasvavas sinilille-männikus kohe lageraie, kuid ta hakkas selle asemel valikraiega võtma suuremaid mände, jättes keskealistele rohkem valgust. Nüüdseks on ta saanud juba mitu korda palgipuid, kusjuures tänu raiele on metsatagavara kasvanud (alumine foto). Seda tõendab võrdlus naabertükiga, kus peaaegu polegi majandatud ja tagavara on väiksem ning puud okslikumad (ülal).
Männiseemikute rohkusele aitab kaasa maapinna mineraliseerimine või põletamine (joonis 57). Lapimaal tehtud uuring näitas, et piisab 10–20% ulatuses maapinna mineraliseerimisest häiludes, et saada piisav uuendus (Hallikainen jt 2019). Põlengualadel võivad männid küll konkurentide vähesuses jõudsalt kasvama minna, kuid põleseen (Rhizina undulata) surmab suure osa seemikutest (Kalamees 2000), mistõttu edenevad kased enamasti paremini.
Joonis 57 - Lopsaka kasvuga männiseemik põlengualal.
Joonis 58 - Viljakamal mullal kasvav männik uueneb pigem lehtpuude ja kuuskedega kui mändidega. Põdrad on mände kärpinud. (O15)
Kui metsas esineb elujõulisi keskealisi haabu (kuni 30-aastaseid), saab tõhusalt juurdekasvu suurendada ümbritsevat puistut harvendades haabadele piisavat valgust lubades. Haab kohaneb varmalt paranenud tingimustega ja kiirendab kasvu (Tamm 2000).
On täheldatud, et niisketel muldadel kasvanud haabadel on vähem südamemädanikku kui kuivadel muldadel kasvanutel (Tullus 2001). Seest mäda haava raiumine võib minna kallimaks kui sellest saadav tulu. Säilikpuuna pakuks selline haab aga elupaika õõneloomadele.
Joonis 59 - Püsimetsanduse üks eelistest on, et metsast on igal ajal võimalik võtta suuri puid. Näiteks kui tuleb isu haabjat meisterdama asuda. Just sel eesmärgil on omanik (O1) haava langetanud ja õuele valmis vedanud.
Joonis 60 - Haab on hea elustikupuu. Ta kasvab suhteliselt kiiresti jämedaks ja tal moodustuvad juba üsna noorelt mitmekesised pisielupaigad, nagu õõnsused ja koorepraod. Omanik (O8) seletab, et jätabki selle uhke haava metsailuks ja -eluks.
Joonis 61 - Tamm kasvamas kuuskedest ajepuude rühmas.
Joonis 62 - Metsamajandaja (O22) Zempléni mägedes Ungaris näitab tammi, mis on valgust otsides kõverdunud, ja seletab, et noore ea kõverused ei vähenda palgi kvaliteeti, sest hiljem kasvavad puud sirgu. Kui tüve sisemusse jääb märke noore ea keerdudest, moodustab see tüvest väikese osa.
Joonis 63 - Endisaegsetel puisniitudel kasvab jändrikke tammi, mis puiduna polegi nii väärtuslikud, kuid säilikpuuna suurepärased – pakuvad haruldaseks jäänud elupaiku, nagu õõnsused, jämedad oksad, rõme tammekoor, ning püsivad kaua. Omanik (O7) tutvustab uhkusega külalistele „armatsevaid“ tammesid.
eriti salumetsad. Eesti oludes võivad kevadised hiliskülmad noorte tammede ladvad ära võtta ning tugevad talvepakased tekitada puitu lõhesid. Püsimetsas on tammedele soodsam mikrokliima kui lagedal.
Kuna tammed on pikaealised ja haigustekitajatele suhteliselt vastupidavad, siis tasub nende puhul silmas pidada tulevikupuid – valida kvaliteetsemaid isendeid jämeda palgi kasvatamiseks ja jätta need tavapärasest raieeast kauemaks kasvama. Jämeda ja kvaliteetse tüvepalgi kasvamiseks on vaja tugevat päikesele avatud võra. Oksavaba palgi saamiseks peaks aga tüveosa olema teiste puude, ajepuude, varjus. Ajepuude puhul on vaja jälgida, et nad ei kasvaks tamme võrastikku ja sellega tamme kasvu ei pidurdaks. Ajepuudeks sobivad hästi pärnad, kuna nad ei kasva kiiresti kõrgeks, samuti vaher, hall lepp, toomingas, jalakas (Tullus 2016). Ka madalamad kuused aitavad tammel laasuda, ent võivad kiire kasvu tõttu hakata tamme varjutama (Kasesalu 2001).
Nii nagu mänd, on ka tamm investeering tulevikku. Mööbliks ning laudadeks soovitakse pigem omapärase süüga vanade tammede puitu. Seetõttu tasub tammi julgelt vanaks ja võimsaks kasvatada, sest eksklusiivtoodetele turgu tavaliselt leiab, samas kui normaalpuid saab lõunapoolsetes maades kiiremini kasvatada.
Puidukasvatamiseks sobib tamme soosida viljakal mullal (Kasesalu 2001). Tamme järelkasvu saab püsimetsas kasvatada tema lähiümbrust valikraiete abil valgusküllasemaks muutes. Öeldakse, et kvaliteetne tammepalk kasvab „kasukas seljas, pea paljas“ ehk vajab just ülaltvalgust. Kui ümbrus liiga lagedaks raiuda, tekib palju ve sivõsusid ja puu põõsastub (Tullus 2001), lisaks kaitsevad lähinaabrid tammesid ulukite eest.
Noori tammesid söövad talvel jänes, metskits, põder ja hirv. Tõhusaks kaitseks rajatakse noorte tammesalude ümber aedasid. Ulukite eest kaitsevad tammekesi ka pealelaotatud kuuseoksad (Kasesalu 2001). Mõnel pool Venemaal ja Saksamaal on tammi istutatud pesadena, kus puiduna leiab lõpuks kasutust keskmine puu, millele teised on kaitseks ulukikahjude eest (Bilke 2004). Hirved söövad eelkõige pundi äärmisi, niikuinii kehvema puiduga puid. Pesade läbimõõt on umbes kaks meetrit ja puud istutatakse 0,5 m vahega (Pommerening ja Murphy 2004).
Sirgema tüvega puude saamiseks tasub soosida tamme hiljapuhkevat vormi. See on ka kevadistele hiliskülmadele vastupidavam ja kiirema kasvuga (Roht 2012).
Tänu oma vastupidavusele märgades tingimustes ja samas heale veeimamisvõimele toimib sookask kuivendajana (joonis 64). Liigniisketel ja rasketel muldadel parandab kask veerežiimi ja seega ka hapniku kättesaadavust (Laas 2011a). Märgades, kuid samas viljakates kasvukohtades muutub muld tema all sobivamaks näiteks kuusele ja saarele.
Soomes on viljakatel turvasmuldadel kuuse-sookase ja männi-sookase segapuistute kasvatamine majanduslikult põhjendatud. Sel juhul käsitletakse kasuna noorte sookaskede head kasvu ja need harvendatakse suuremas osas välja paberipuuna. Rohke kase osakaalu tõttu kasutatakse kasvuajal palju vett ja nii paranevad soomulla niiskusolud. Kasevõrastik kaitseb kuusetaimi öökülmade eest, eriti just maa põhjapoolsemas osas (Laas 2018).
Joonis 64 - Kased kuivendavad madalsoomulda, aidates nõnda noori kuuski, tammesid ja saari.
Joonis 65 - Lepad on head kuuse lapsehoidjad. Siit plaanib omanik (O1) nüüd lepad välja raiuda.
Hall lepp kasvab hästi viljakatel parasniisketel muldadel: salu- ja soovikumetsades.
Lepad seovad juurte mügarbakterite abil õhulämmastikku ja muudavad lehevarisega mulla lämmastikurikkamaks, soodustades sellega teiste puude kasvu (Chapin jt 1994, joonis 65).
Hall lepp kasvab noorelt väga kiiresti, kuid ta on lühikese elueaga. On hinnatud, et majanduslikult optimaalne raieiga on 15–20 aastaselt (Aosaar jt 2012). Alates sellest vanusest tasub halli leppa kasutada (turustada) halupuiduna, elujõulisi puid suuremaks kasvatades on võimalik saada ka saematerjali (Vares jt 2006). Arvestades, et enamik vegetatiivse tekkega puudest saab tüvemädaniku emapuudelt kaasa, on paslik kujundada puht-hall-lepiku asemele väärtuslikuma puiduga mets. Lepa turbe alla sobib istutada kuuske ja kõvalehtpuid (lepp kaitseb külma eest) või olemasolevaid puid hoida ja lähikonkurente raiuda (Vares jt 2006, Roht 2012).
Kogemusi metsast
Sobilik püsimetsastsenaarium oleks kuuse ja saare kasvatamine sangleppade ja sookaskede all.
Sanglepal on kauni mustriga puit, mida kasutatakse näiteks vineeri ja kvaliteetmööbli valmistamiseks. Viimase jaoks oleksid optimaalsed 50–60 cm rinnasdiameetriga tüved. Noorte sangleppade kasv on väga kiire. Väärispuitu soovides tuleks puistu hoida hõre. Sanglepal ei ole võimet kasvatada varjulehti, seetõttu surevad ja laasuvad alumised oksad, kui need varju jäävad, ning tüve jämeduskasv aeglustub tihedas puistus kasvades tunduvalt. Eelmainitu tõttu soovitatakse luua piisavalt ruumi parimate puude ümber ajaks, mil nad on 10 m kõrgused (Claessens jt 2010, Savill 2013). Kui puistu raiutakse aga väga hõredaks, ajab sanglepp tüvele oksi, mis vähendab palgipuu kvaliteeti (Vares ja Tullus 2001).
Sanglepp suudab püsimetsas juure- ja kännuvõsudest hästi uueneda (joonis 67), kuid puu kasvab kõver ja võib emapuult südamemädaniku kaasa saada. Seemneline uuendus nõuab valgust pea sama palju ega talu rohttaimede konkurentsi nagu männiseemnikudki (Vares ja Tullus 2001). Loodusliku seemnelise uuenemise jaoks on vajalik vähemalt 1000 m 2 suuruste häilude olemasolu. Kasvama hakkamiseks vajab seeme paljast mullapinda (Savill 2013). Puid istutades võiksid istikud olla rohust kõrgemad, sest noorte puudega konkureerivad märgade kasvukohtade lopsakad rohttaimed, nagu angervaks ja tarnad. Samas aitab sanglepal teiste puudega edukalt konkureerida tema võime taluda kõrgvett (Bartkowicz ja Paluch 2019).
Joonis 67 - Kännuvõsudest uuenenud sanglepik Saksamaal Brandenburgi liidumaal.
Joonis 68 - "Siin ommaq nüüd nätäq kuusõkasvuq. Siin ommavaq häste väikuq ossavahjõq ja tuu om nüüd tuu aig, ku tä om olnuq vaŕon. Ja sis kae sinnäq ülespoolõ, ku tä nigu vaŕost vällä pässi. Et tä lihtsäle ist siin vaŕon ja uut, kuna mul aig tulõ, et ma nüüd minemä päse. Siin om tuu aastakasv olnuq paarkümmend tsentimiitret. "(O1)
Joonis 69 - Kuused valikraietega majandatud laanemetsas Põhja-Lätis. (O15)
Et vähendada kahjurite ja haigustekitajate riske, mulla liigset hapestumist ning edendada metsa looduslikku uuenemist, on oluline jälgida, et püsimets ei kujuneks puhtkuusikuks. Looduslikult Eestis ulatuslikumaid puhtkuusikuid ei esineks.
Puistutes, kus domineerib kuusk, tekib uuendus hästi kõdunevatele lamatüvedele (Liira jt 2011). Näiteks Haanjas on näha, kuidas liiga hooldatud talumetsades kuuse järelkasv peaaegu puudub; seevastu hooldamata jäänud, rohke lamapuidu ja lehtpuu-alusmetsaga paikades tärkavad kuused jõudsalt. Ka väikese ladvakasvuga nn vihmavarjukuused suudavad üldiselt kiiresti kasvama hakata, kui nende kasvuruumi veidi laiendada ja valgust ligi lubada, eemaldades konkurendid.
Piisava kasvuruumiga väiksed kuused võivad valguse kätte sattudes kasvada sama edukalt kui suuremad puud (Kaljund 2014). Siiski tuleb valida kuusekesi, mille külgvõrse okkad on jämedamad ja rohelisemad – see viitab nende noorele eale ja elujõule. Kuusekestel ohtralt kasvav samblik, vanadele puudele iseloomulik korp ja allarippuvad oksad viitavad nende mitmekümneaastasele eale – selliste puude puhul pole põhjust loota jõudsat ülarindesse pürgimist.
Juurepess levib segametsas aeglasemalt, kuna kuuskede juured ei puutu nii ulatuslikult kokku (Jactel jt 2011, Žemaitis ja Stakenas 2016, Metslaid jt 2018). Lõuna-Rootsis on leitud, et parim vahekord männi-kuuse segapuistutes oleks pool üht, pool teist (Lindén ja Vollbrecht 2002). Lisaks sellele pidurdavad mõne puu (ja ka rohttaime) juureeritised juurepessu idanemist või kasvu nii, et okaspuude haiguskindlus on suurem nendega läbisegi kasvades. Sellisteks liikideks on näiteks jalakas, pihlakas, arukask, raagremmelgas ja lodjapuu (Hanso 1986). Ükskõik, kas majandatakse lageraie või valikraiega, puistu, mis on juurepessuga nakatunud, tuleks uuendada lehtpuudega, sest tervet kuusepuistut pole loota.
Kuusemetsas ei tohi teha raiet soojal aastaajal, kuna juurepess nakatab eoste abil värskeid vigastusi ja kände. Kändude kaudu hakkab tüvemädanik (peamiselt juurepess ja külmaseen) levima tervetele puudele, kuna känd enam pessu ei tõrju ja seen edeneb hoogsalt (Garbelotto ja Gonthier 2013). Nakatumist kändude kaudu on võimalik viia miinimumini ka tõrjevahendiga (nt Rotstop). See sisaldab seent nimega hiidkoorik (Phlebiopsis gigantea), kes konkureerides tõrjub juurepessu välja.
Maapinda mineraliseerida pole suurt mõtet. Kui maapinda lappidena mineraliseerida teiste puude lähinaabrust (1,5–2 m ulatuses) vältides, ei saa mädanikutekitajad sellest vähemalt hoogu juurde (Metslaid jt 2018). Mulla mineraliseerimine aga seemikute arvu üldjuhul ei suurenda, vaid võib seemikute hulka koguni vähendada (Drössler jt 2017).
On võimalik, et aeglane kasv noores eas vähendab juurepessu nakatumise ohtu. Juurepess levib juurtes ja tüves seda kiiremini, mida hõredam ehk kiiremini kasvanud on puit (Kohh 1938). Tihedad aastaringid tüve südamikus tõstavad puu resistentsust seepärast, et mäda tungimine tüvesse toimub just kõige sisemiste aastaringide kaudu. Laborikatse ei näita aga, et tihedam puit tüve südamikus mõjutaks juurepessu mädaniku ulatust (Puentes Rodriguez jt 2009).
Kui puistus leidub saari, mis on elujõulised ega paista saaresurmast nakatunud olevat, tasub nad valida tulevikupuudeks, sest saar on pikaealine puu ja jämedatest saaretüvedest saab väärtuslikku palki.
Joonis 70 - Ligi meetrise aastakasvuga saared püsimetsana majandatavas halli lepa enamusega soovikumetsas.
Eestiski leidub puid, kes suudavad haigusele vastu pidada ja ka kahjustunud võra taastada (Rosenvald jt 2015, Palm 2016). Elujõulisi puid tasub kindlasti hoida, kuna need võivad olla haigusele resistentsed ja hiljem selle ka oma järglastele edasi anda. Ajapikku suudetakse ilmselt istutamiseks välja selekteerida ka resistentsemaid saare vorme (Vacek jt 2015). Haigusega aitab võidelda saare kasvatamine segapuistus (Vacek jt 2015). Samuti on hea elujõuliste puude lähedalt konkurente eemaldada, sest küllaldases valguses kasvades on puud vastupidavamad (Rosenvald jt 2015, Palm 2016).
Otse vahtra tiheda võra ja aeglaselt lagunevate lehtede all teised puud üldiselt hästi ei uuene. Küll aga muudab tema lehevaris mulla okasmetsas viljakamaks.
Et vahtrat kõrgeks puuks kasvatada, on vaja võrastikku tema kohalt avada, kuna vanemas eas on ta valgusnõudlik. Õige hoolduse puhul kasvavad vahtrad väga kiiresti (Savill 2013). Eesti kõrgeimad metsavahtrad on pea 20 m kõrgused, parkides isegi üle 30 m (Relve 2000).
Joonis 71 - Puiskarjamaale kasvanud hall-lepikus edenevad järelkasvuna vahtrad, kuused, saared ja toomingad.
Pärna juurestik suudab tungida toitaineteni, milleni mitmed teised puud ei ulatu. Mulla rikastamine on mitmekülgne: pärna all on mullas kõrge lämmastiku-süsiniku suhe, pH ja aluseliste katioonide sisaldus (Schmidt jt 2015) – pärn takistab muldade hapestumist. Lisaks seentele-bakteritele kui tähtsaimatele lagundajatele metsakooslustes osalevad pärna lehtede lagundamisel agaralt ka vihmaussid (Schelfhout jt 2017).
alakas ja künnapuu sobivad püsimetsa hästi tänu oma varjutaluvusele. Nad uuenevad nii seemnest kui ka kännuvõsust (Kurm ja Tamm 2001). Ohtlikuks haiguseks on jalakasurm. Künnapuu on kaitsealune liik, mispärast ei saa teda kasvatada puidu saamiseks, küll aga sobib ta suurepäraselt elustikupuuks.
Joonis 72 - Jämedatüveline pihlakas laanemetsas, mida nõukogude ajal tõenäoliselt majandati valikraietega ja kus täna on vääriselupaik.
Eesti metsades kasvab veel mitmesuguseid väiksemaid puid ja põõsaid. Väiksemas koguses leidub nende puidule ka mitmesugust kasutusväärtust. Näiteks türnpuu puit on äärmiselt kulumiskindel. Jämedamaid kadakaid saab müüa nikerdusmaterjaliks.
Sarapuu on mullaparandaja ning suure kütteväärtusega poolväärispuu, kuid samas tülikas raiealade vallutaja. Teda sobib hästi kasvatada tarbepuudega madalmetsa süsteemis (vt ptk „Briti saared“). Peenemad sarapuukepid sobivad näiteks ka rookatuste vilanguks ja varbaiaks.
Remmelgad on vähenõudlikud ja kiirekasvulised. Neid kasutatakse peamiselt kütteks.
Toomingas on noorena varjutaluv ja kasvab kõigis niiskemates ja viljakamates metsades. Puuks sirgumiseks vajab ta rohkesti valgust. Puit on sitke, kannatab hästi painutamist, on oma tugevuse kohta suhteliselt kerge ning ei koita. Traditsiooniliselt on toomingat kasutatud painutatud detailide ja looduslikku kõverust eeldavate tarbeesemete valmistamisel, kuna puu on sageli kõver või okslik (Luuk 2010).
Puuliikide kasvukohanõudlused ja kasutusvõimaluste näited
1 - Mullaparandaja2 - Nikerdused
3 - Tugev tarbepuu
4 - Vineer
5 - Ehituspalk
6 - Paberitööstus
7 - Toidunõud
8 - Mööbel
9 - Dekoratiivne
10 - Haluküte
11 - Muu kasutuse näited
12 - Elustikupuu
13 - Kasvuvõime märgadel muldadel
| Liik | Valgusnõudlikkus | 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 | 11 |
|
Arukask
|
valguslemb
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Saunavihad, kasemahl, noored puud kaunistuseks,
toht niiskustõkkeks ja seinaviimistluseks
| ||||
| 12 |
Tavaline liik, seepärast võiks säilikpuuks valida võimalusel mõnest teisest liigist puu.
Erikujulised kased väärtuslikumad (nt kaheharulised sobivad suure pesa aluseks).
| |||||||||||
| 13 |
Parasniiskete muldade puu
| |||||||||||
| Mänd |
valguslemb
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Tõrv vaigust, marineeritud noored käbid söögiks
| ||||||
| 12 |
Väärtuslik tänu oma pikaealisusele. Vanad jämedate okstega männid suurepäraseks
pesapuuks suurimatele kotkastelegi.
| |||||||||||
| 13 |
Mänd suudab kasvada ka märjas kasvukohas, kui on võimalus suurema osa aastast
hoida juuri kuivas pinnakihis.
| |||||||||||
| Sanglepp |
valguslemb
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Mähk maiuseks, koor lõnga värvimiseks, halud suitsutamiseks
| |||
| 12 | Ainulaadne samblikele, õõnerohke
| |||||||||||
| 13 |
Sanglepp vajab toitainerikast vett, et toime tulla seisva veega (lodudes lammisoodes),
ja liikuvat suhteliselt kaltsiumirikast vett, kui muld ise on toitainevaene (luitealadel).
| |||||||||||
| Haab |
valguslemb
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Koor söödaks küülikutele, hobustele
| |||
| 12 |
Haaval on palju elustikku toetavaid omadusi: vähehappeline koor sobib kasvupinnaks
paljudele samblikele ja sammaldele, kergestilagundatav puit aga seentele ja putukatele. Haab kasvab suhteliselt kiiresti suureks ja sobib suurtele lindudele pesaaluseks;
õõned tekivad kergesti. Haava lehevaris ja koor on paljude loomade jaoks toiteväärtuslik (loe täpsemalt Lõhmus jt 2005).
| |||||||||||
| 13 |
Parasniiskete muldade puu
| |||||||||||
| Tamm |
keskmiselt
varjutaluv
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Koor kõhukinnistina, loomanahkade parkimiseks;
tõrud loomasöödaks, eritöötlusel ka inimesele
| |||||
| 12 |
Pikaealine, võimeline kasvama võimsaks põlispuuks. Vanana paljudel suured õõnsused.
Tõrud heaks toiduks mitmetele lindudele ja imetajatele.
| |||||||||||
| 13 |
Tamm on üsna tavaline isegi liigniisketes metsades, kuid seisvat kõrget vett ei talu.
| |||||||||||
| Sookask |
✓
|
✓
|
✓
|
Nagu arukasel
| ||||||||
| 12 |
Sarnane arukasega
| |||||||||||
| 13 |
Talub isegi seisvat kõrget vett
| |||||||||||
| Pihlakas |
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Marjad söögiks
| ||||||
| 12 |
Õied tolmeldajatele väärtuslikud, marjad lindudele toiduks
| |||||||||||
| 13 |
Parasniiskete muldade puu
| |||||||||||
| Saar |
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Vihad lammaste söödaks
| ||||||
| 12 |
Vanal korbal erilised samblikud, pikaealine, elustikupuuna väärtuslik ka saaresurmast räsituna.
| |||||||||||
| 13 |
Saar on üsna tavaline isegi liigniisketes metsades, kuid seisvat kõrget vett ei talu.
| |||||||||||
| Vaher |
✓
|
✓
|
✓
|
Vahtramahl, hea meetaim
| ||||||||
| 12 |
Vana korp on heaks kasvupinnaks haruldastele sammaldele ja samblikele. Vanadel
puudel sageli õõned. Üks esimene tolmeldajatele toidu pakkujatest.
| |||||||||||
| 13 |
Parasniiskete muldade puu
| |||||||||||
| Jalakas ja künnapuu |
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Vihad lammaste söödaks
| |||||
| 12 |
Künnapuu on looduskaitse all, ka suured jalakad on haruldased. Nende aluselisel koorel
kasvavad erilised samblikud.
| |||||||||||
| 13 |
Künnapuu talub seisvat kõrget vett pareminigi kui tamm, jalakas on parasniiskete
muldade puu.
| |||||||||||
| Hall lepp |
✓
|
✓
|
Mähk maiuseks; käbi kõhulahtisuse vastu, grillsöeks,
suitsutamiseks
| |||||||||
| 12 |
Säilikpuuks on mõistlikum valida teisi liike, sest hall lepp on lühiealine ja laialt levinud.
| |||||||||||
| 13 |
Parasniiskete muldade puu
| |||||||||||
| Pärn |
✓
|
✓
|
✓
|
✓
|
Hea meetaim, õied teeks, noored lehed salatiks,
niineköied, vakad
| |||||||
| 12 |
Hea kasvupind samblikele, sageli ka õõnerohke. Suured pärnad on jäänud metsades
haruldusteks.
| |||||||||||
| 13 |
Parasniiskete muldade puu
| |||||||||||
| Kuusk |
✓
|
✓
|
✓
|
Kaunistuseks, oksad katteks, noored võrsed salatiks,
vaik nätsuks
| ||||||||
| 12 |
Vanu kuuski on majandusmetsades väheks jäänud, kuid paljudele liikidele on need ainsaks
elupaigaks. Seepärast sobib hästi säilikpuuks, eriti püsimetsas, kus on tuulte eest kaitstud.
| |||||||||||
| 13 |
Kuusk võib kasvada küllalt niiskel mullal, aga vesi peab olema liikuv ehk hapnikurikas.
| |||||||||||
| Remmelgas |
✓
|
Väga head meetaimed, pajupill, urvad kaunistuseks
| ||||||||||
| 12 |
Vanadele puudele omased mikroelupaigad, nagu õõned ja koorepraod, tekivad kiiresti;
kevadel toidavad remmelgad tolmeldajaid.
| |||||||||||
| 13 | Puukujulised pajud kasvavad parasniiskes või liikuva kõrgveega muldadel. | |||||||||||
Kogemusi metsast
Püsimetsamajandajad
soosivad okaspuid,
kuid kujundavad
teadlikult segapuistuid.
Joonis 50 - "Pääle kuusõ ragomist naksi
seon laigun pihlõ kasvatama
ja mõtlõ 40-aastadsõ pihlõ sis
müvväq puunikõrdajilõ sama
hinnaga, mis olõssi 70-aastadsõ kuusõ möönüq." (O5)
-
"Siit olen ma võtnud selle veere pealt, seal on kännud näha.
Ma olen võtnud lihtsalt erineva järguga leppa pealt ära ja
tekitanud lepa asemel kuusiku, niimoodi sujuvalt." (O1)
- "Ma ei taha neid monopuistuid. Kui on ikkagi omaealine
kuusekultuur, omaealine
männikultuur, siis ma eelkõige raiun seda peapuuliiki ja
vähem puutun seda, mis on
sinna vanajumalast juurde
tulnud. See remmelgas võib
rahulikult jääda; kui ta jõuab,
siis ta kasvab puuks, kui ta ei
jõua, siis ta ei kasva, aga seda
liigilist mitmekesisust annab
ikka metsale juurde. Et siin
ma isegi ei puutu praegu seda
leppa, kuigi ta on igavene rääbakas ja mingit puud temast
ei tule, aga lihtsalt ka selleks,
et ei oleks reas ja kuusk ja
kõik. Ja sihukene vitsakene
pihelgat, mis ikka metsa all
kasvab, kasvagu niikaua, kui
talle meeldib." (O1)
- "Noh, tamme ikka hoian, tammeistik on sees. Ja vaher ka
võib olla. Sarapuud ja toomingat, pihlakas jääb ka alles
muidugi, kask jääb kasvama,
mõnes kohas jääb haab kasvama. Kui ma täielikult majandusmetsana võtaks, siis need
läheksid kohe välja, aga mul
jääb neid ikka mingil määral
alles." (O2)
- "Seda kasevõsa siin olen ma
üritanud männikuks kujundada, kaske siit võimalikult palju
välja võtnud. Need männid,
mis siin hästi vedu võtta ei
taha, on vaja ära päästa. Kus
mändi ei ole, sinna jääb siis
kask." (O7)
- "Siin on õnnestunud mõningad
tammed saada sirguma. Suured
haavad on siit vahelt välja
võetud, et teised puud saaksid
kasvada. Siin mõni noor haab ja
mõned männid on ka ümberringi kasvada saanud. Aga kuusk
kasvab igal pool. Kuuse suhtes
ma olen niimoodi skeptiline, sest
võiks olla üks kant, kus kuusk on
kõige haruldasem." (O7)
- "Siin oli enne tihe lepik, selle
ma võtsin maha, nüüd on
juba uus lepik asemelegi
kasvamas. Säilitada sai siin
türnpuud, saared (kes heitsid
hinge) ja mis puid siin veel on.
Toomingad heitsid ka hinge,
mõned sellised ilusamad,
korralikud puu moodi toomingad. Türnpuu ja tamm, siin ma
säilitasin veel mõned puud...
Muidugi siit võiks seda leppa
majandada. Siin saaks salukese saare-, õunapuu-, tammemetsa kujundada." (O7)
- "Selle võtaks ära, et kuuskedele valgust anda. Kuuselatv
hakkab kase alla kinni jääma.
Mitte kõiki kaski ei lõika välja,
aga tavaliselt on see väljaraieprotsent umbes 15–20." (O2)
- "Kus on ilus mänd, sealt olen
kaske võtnud, kask muidu
kasvab üle, teeb suure augu
sinna. Eks lehtpuu ikka parandab mulda, võib jätta kasetukakese." (O3)
- "Eelistan kasvatada segametsi,
mis on tugevamad ja vastupidavamad igasugustele haigustele, ning need on ka huvitavama metsakooslusega." (O11)
Joonis 48 - Lageraieteta majandatud salumets, kus kasvab tihedasti koos vahtrat, jalakat, sangleppa, kaske, kuuske, tamme, saart, haaba. Pildile jäid neist viis esimest.
Üleilmne analüüs on näidanud, et segapuistud on üldiselt tootlikumad kui üheliigilised (Piotto 2008). Eestis hinnati juba läinud sajandi keskpaigas, et kase-kuuse kaherindeliste puistute tootlikkus on 25–30% suurem puhtkuusikute omast (Karu 1951). Positiivse seguefekti mõju on suurem juhul, kui puud kasvavad läbisegi, võrreldes sellega, kui puuliigid paiknevad rühmiti (Pretzsch ja Forrester 2017). Mitmeliigilises puistus saab paindlikult hakata üht liiki teiste arvel soodustama. Seega loovad segametsad võimaluse reageerida muutlikule nõudlusele puidu või metsade endi osas (Coll jt 2018).
Mitmeliigiliste puistute kasvatamisega on võimalik saavutada suurem puidutootlikkus kui monokultuuridega tänu liikide erinevale ressursikasutusele või teineteise soodustamisele (Knoke jt 2008). Esimesel juhul kasutavad erinevad liigid valgust ja/või mullatoitaineid erinevalt, mistõttu on liikidevaheline konkurents väiksem kui liigisisene (joonis 49; Zhang jt 2012). Vaestel muldadel tõusevad segametsa eelised esile eelkõige siis, kui üks liikidest rikastab mulda; viljakatel muldadel siis, kui liigid on erineva valgusnõudlikkusega (Bauhus jt 2017a). Valguskonkurents on liigiti varieeruv nii puu võra kuju, varjutaluvuse kui ka igihaljuse tõttu – kevadel ja sügisel pole lehtpuud okaspuudele konkurendiks.
Joonis 49 - Kaks viisi, kuidas üks puu võib teisest liigist puu kasvu soodustada. Joonisel a on lehtpuu sügavama juurestikuga ja toob lehevarise kaudu toitaineid mulla ülemistesse kihtidesse. Joonisel b seovad lepa juurte mügarbakterid õhulämmastikku ja lehevarise kaudu jõuab see ka kuuseni.
Eri liiki puud võivad teineteist mitmel moel soosida. Sügavajuurelised puud suudavad vett imada sügavamalt. Öösel, kui fotosüntees peatub, õhulõhed sulguvad ja veevool aeglustub, vabastavad juured vett mulla ülemistesse kihtidesse, mis varustavad veega nii puu enda kui ka kõrvalkasvavate (madala juurestikuga) puude juuri. Kasu madalajuurelistele on märgatav just kuivadel muldadel või kuival perioodil (Prieto jt 2012, Pretzsch 2017). Eestis on sagedamini tegu hoopis liigniiskete muldadega. Siingi võib abi olla segapuistute hoidmisest, kuna liigniiskust taluvad puud kuivendavad mulda vett imades ja lehtede kaudu aurustades ka kuivalembesemate jaoks.
Segametsades võib üks puuliik saada kasu teisest, kes suudab tuua mineraalaineid sügavamatest mullakihtidest või siduda juurebakterite abiga õhulämmastikku. Mõlemal juhul jõuab osa neist toitainetest lehevarise kaudu mulla ülemistesse kihtidesse (Pretzsch 2017). Sellest võidavad lähedal kasvavad madalajuurelised puud.
Liikide kooskasvatamist saab samuti kasutada väärtuslikumaks peetavate liikide eriliseks toetamiseks. Näiteks võivad kaasnevad puuliigid kaitsta noori väärispuid külma eest või ajendada neid kasvatama sirget, oksavaba ja pikka tüvepalki.
Segametsad on üldiselt vastupidavamad haigustele, kahjuritele ja tuulele (Knoke jt 2008, Jactel jt 2005, Pothier jt 2012). Selliste riskidega arvestamine muudab segapuistute kasvatamise majanduslikult põhjendatumaks (Knoke jt 2008, Roessiger jt 2013). Üks üle saja teadusuuringu koondanud üleilmne ülevaade (Jactel ja Brockerhoff 2007) tõendab, et putukad kahjustavad vaadeldavat puuliiki vähem, kui seda kasvatada segamini teiste puuliikidega, välja arvatud juhul, kui need teised puuliigid on sellele putukale koguni paremaks toiduobjektiks. Putukkahjustusi vähendav efekt tuleb sellest, et:
Putukkahjustusi vähendavad tegurid
- väheneb tõenäosus maanduda õiget liiki puul;
- toiduks sobiva liigi lõhn seguneb teiste liikide lõhnaga, nii et kaugelt ei ole see nii hästi äratuntav – see efekt on eriti tugev, kui kaaspuuliik on võimalikult teistsugune, näiteks lehtpuud okaspuude seas;
- mitmekesisem mets pakub elupaiku ja mitmekesisemat toitu kahjurite looduslikele vaenlastele, nagu putuktoidulised linnud ja putukatest parasitoidid. Ka kooreüraski risk on segametsas väiksem, kuna teiste puude lõhn ajab üraskid segadusse (Zhang ja Schlyter 2004).
Arukask
Kogemusi metsast
Kase all saab kasvatada ka
teisi varju taluvaid ja kuivust
eelistavaid puid.
.JPG)
Joonis 51 - Looduslik siirdesoomets, kus kased mändide kasvu kuigivõrd ei takista.
- "Suured kased on hea jätta kasvama, kui on tegu liiga märja maaga, sest kask tarvitab kasvamiseks palju vett ja tänu sellele püsib maapind kuivem ega soostu." (O11)
Okaspuude valguskonkurentsi tõttu kasvavad kased kõrgemaks ja sihvakamaks kui puhtkaasikus. Varjamise tõttu vähenevad ka kasetüvede okslikkus ja kambiumikärbse vastsete põhjustatavate kahjustuste oht (Laas 2018). Teises rindes kasvab kask hästi juhul, kui suuremad puud on männid; kuuskede või teiste kaskede varjus kased kasvada ei suuda (Pukkala jt 2013). Kask okaspuistus vähendab mulla happesust ning kiirendab varise lagundamist, tõstes nõnda mulla viljakust (Laas 2011a). Lõuna-Soome kase-kuusepuistute mudelid näitavad, et kõige tulusam on kuuskede kohal lasta kasvada 500–800 arukasel hektari kohta kuni 40 a vanuseni. Koos männiga kasvades kipub aga kask olema männile tugevaks konkurendiks oma kiire kasvu, valgusnõudlikkuse, toitainevajaduse ja tiheda võimeka juurestiku tõttu (Hynynen jt 2011, Lilleleht 2011). See kehtib aga eelkõige viljakamates kasvukohtades. Rabastuvates ja siirdesoometsades kasvavad tüüpiliselt elujõuliste mändide all teises rindes hõredalt sama vanad habesamblikesse uppuvad kased (joonis 51).
Arukase uuendus
Arukask vajab kasvamiseks rohkesti valgust (joonis 52) ja asustab laialdaselt esimese liigina lageraielanke, sööti jäänud põlde, tööstusmaid. Kaseuuenduse saamiseks seemnetest sobib püsimetsas häilude raiumine koos maapinna mineraliseerimisega (Nilsson jt 2002, Drössler jt 2017). Seemned jõuavad kohale looduslikult, sest kaskede seemneproduktsioon on väga suur.
Joonis 52 - Hõreda puistu all kasvavad noored kased.
Mänd
Männi kasvatamiseks sobivad vaesed ja väheviljakad mullad: loo-, nõmme-, palu-, rabastuvad, siirdesoo-, raba- ja mustika-kõdusoometsad.Männid sobivad hästi püsimetsa esimesse rindesse, kuna nende võra laseb rohkesti valgust läbi. Näiteks kask ja kuusk, samuti mänd ise, edenevad mändide all paremini kui kaskede-kuuskede all (Pukkala jt 2013). Hollandis on leitud, et tamme-männi segapuistu toodab rohkem puitu kui männi või tamme puhtpuistu, vastavalt 20% ja 30% (Lu jt 2016). Kask võib mändi okstega piitsutada, mistõttu soovitatakse anda männile edumaa, jättes alles eelkõige madalamad kased (Laas 2011a). Teisalt aga kujuneb kohtades, kuhu koguneb kase lehekõdu, viljakam huumushorisont ning on soodsamad tingimused männi uuendusele, kuna kanarbik ja sammal taanduvad (Karoles 1995b).
Mände pole soovitatav kasvatada segamini haabadega, sest haava juurevõsud levitavad roosteseent (Melampsora pinitorqua), mis noorte mändide võrsetel tekitab männi-pigiroostet (Fjellborg 2009). See on kuni 30-aastaste mändide haigus, mille tõttu võrsed kõverduvad ja tugeva kahjustuse korral ka kuivavad. Haavalehtedel talvituvad männi-pigirooste eosed. Vanad haavad (nt säilikpuud) pole probleemiks, kuid ettevaatlik tuleks olla nende kõrvale häilude raiumisega, kuna sinna võib haab hakata juurevõsusid ajama. Ka kõrgemad haavakännud võivad juurevõsusid ajada. Haabade juurevõsude ajamist on võimalik takistada, kui lõigata rõngjalt ümber tüve koorde sügavalt sisse.
Kuna männid on pikaealised ja haigustekitajatele suhteliselt vastupidavad, tasub nende puhul silmas pidada tulevikupuid – valida kvaliteetsemaid isendeid jämeda palgi kasvatamiseks ja jätta need kauemaks kasvama kui tavapärane raieiga (joonis 53).
Joonis 53 - Püsimetsas (O13) kasvanud tiheda ühtlase puiduga männi jämepalk on saematerjali lõikamiseks valmis seatud. Ots on võõbatud, et puit kuivaks ühtlaselt ja lõhenemata.
Männi uuendus
Männi järelkasv vajab rohkesti valgust, mida võib saavutada näiteks häile raiudes. Läti palu-laanemännikutes on leitud, et männiistikute kõrguskasv on tagasihoidlikum 10 x 10 ruutmeetri suuruste häilude puhul, 20 x 20 ruutmeetri suurustel ja suurematel häiludel on kasv normaalne ja seda ka häilu servas (Zdors ja Donis 2017). Põhja- ja Edela-Eesti sambliku- ja pohlamännikutes tehtud uuringutest ilmnes, et 15 m läbimõõduga häilus oli juurdekasv 1,5 korda väiksem kui 30 m läbimõõduga häilus (Laas 2011b). Häiludeks on kõige otstarbekam valida laigud, kus juba esineb noori puid. Kui aga eesmärgiks on tiheda süüga männipalkide kasvatamine, ei olegi kiirekasvulised puud parimad. Männi uuenduse teke võib hoo sisse saada just vanades männikutes (joonis 54).
Joonis 54 - Väga vanades männikutes võib hakata kasvama uus põlvkond. Umbes 180-aastases männikus on tuuleheide koristatud. Väljalangevate puude tõttu vähenes ilmselt juurkonkurents, juurte kõdunedes vabanes toitaineid. Valgust on noortele puudele piisavalt.
Järvselja mustika kasvukohatüübi palumetsade turberaiealadel on leitud, et aegjärkse raie langil on rohkem noori mände okka ja võrse seenhaigustest nakatunud kui häil- ja veerraielankidel (Puidet 2014) ning aegjärkse raie järelkasv on ka tagasihoidlikuma kõrguskasvuga (Tishler jt 2020). Püsimetsanduse võtetest võiks seega häiludena raiumine anda tulemuseks tervema ja rohkearvulisema järelkasvu kui üksikpuude raie. Aegjärkse raiega õnnestub aga männiuuendust saada vaesematel muldadel – nõmmemetsades (Laas 2011b). Neis võiks seega paremini toimida ka üksikpuude kaupa valikraie.
Mänd suudab hõreda puistu all uueneda, eriti kui lisandub külgvalgus. Sellisteks paikadeks on nt hoonete või radadega pikitud männikud (joonis 55).
Joonis 55 - Metsatee laseb valguse noorte mändideni.
Loodusliku uuendusena on männienamust põhjust loota liivastel, toitainevaestel muldadel. Viljakamates kasvukohtades suruvad rohustu, lehtpuud ja kuused männi alla (Laas 2011a). Mida pikemad on külgvõrsed ladvavõrsega võrreldes ja mida rõhtsamalt oksad, seda suuremas valgusepuuduses männi järelkasv kasvab, optimaalseks loetakse 45-kraadist nurka külg- ja ladvavõrsete vahel (Karoles 1995b).
Joonis 56 - Kuigi männikut ei õnnestu püsimetsana igal mullal kasvatada, saab oluliselt pikendada männiku etappi metsa suktsessioonis. Metsa - omanikule (O6) soovitati juba 25 aastat tagasi teha selles paepealsel mullal kasvavas sinilille-männikus kohe lageraie, kuid ta hakkas selle asemel valikraiega võtma suuremaid mände, jättes keskealistele rohkem valgust. Nüüdseks on ta saanud juba mitu korda palgipuid, kusjuures tänu raiele on metsatagavara kasvanud (alumine foto). Seda tõendab võrdlus naabertükiga, kus peaaegu polegi majandatud ja tagavara on väiksem ning puud okslikumad (ülal).
Männiseemikute rohkusele aitab kaasa maapinna mineraliseerimine või põletamine (joonis 57). Lapimaal tehtud uuring näitas, et piisab 10–20% ulatuses maapinna mineraliseerimisest häiludes, et saada piisav uuendus (Hallikainen jt 2019). Põlengualadel võivad männid küll konkurentide vähesuses jõudsalt kasvama minna, kuid põleseen (Rhizina undulata) surmab suure osa seemikutest (Kalamees 2000), mistõttu edenevad kased enamasti paremini.
Joonis 57 - Lopsaka kasvuga männiseemik põlengualal.
Joonis 58 - Viljakamal mullal kasvav männik uueneb pigem lehtpuude ja kuuskedega kui mändidega. Põdrad on mände kärpinud. (O15)
Haab
Haab edeneb hästi suhteliselt viljakatel parasniisketel või niisketel muldadel: laane-, salu- ja soovikumetsades. Haab sobib püsimetsas turbepuuks kuusele või varjutaluvamatele lehtpuudele. Oma hõreda võrastikuga annab ta võimaluse teistele puuliikidele, segamata nende kasvu (Põldmaa 1937). Lisaks rikastab haab oma hästikõduneva lehevarisega mulda.Kui metsas esineb elujõulisi keskealisi haabu (kuni 30-aastaseid), saab tõhusalt juurdekasvu suurendada ümbritsevat puistut harvendades haabadele piisavat valgust lubades. Haab kohaneb varmalt paranenud tingimustega ja kiirendab kasvu (Tamm 2000).
On täheldatud, et niisketel muldadel kasvanud haabadel on vähem südamemädanikku kui kuivadel muldadel kasvanutel (Tullus 2001). Seest mäda haava raiumine võib minna kallimaks kui sellest saadav tulu. Säilikpuuna pakuks selline haab aga elupaika õõneloomadele.
Haava uuendus
Haab on pioneerpuuliik ehk uueneb hästi ainult küllusliku valguse käes, kuid seal on ta kiirekasvuline ja suudab hästi konkureerida teiste puuliikidega (Tullus 2001). Püsimetsas saab haava uuendust seega soosida häilude raiumisega. Erinevalt teistest juurevõsusid andvatest liikidest ei jää haava juurestik vananedes nõrgaks (Hardi Tullus suul.), tänu millele uueneb haab juurevõsudest edukalt. Suur puu ajab juurevõsusid enda ümber vähemalt 25 m ulatuses (Relve 1998).
Joonis 59 - Püsimetsanduse üks eelistest on, et metsast on igal ajal võimalik võtta suuri puid. Näiteks kui tuleb isu haabjat meisterdama asuda. Just sel eesmärgil on omanik (O1) haava langetanud ja õuele valmis vedanud.
Joonis 60 - Haab on hea elustikupuu. Ta kasvab suhteliselt kiiresti jämedaks ja tal moodustuvad juba üsna noorelt mitmekesised pisielupaigad, nagu õõnsused ja koorepraod. Omanik (O8) seletab, et jätabki selle uhke haava metsailuks ja -eluks.
Tamm
Kogemusi metsast
Joonis 61 - Tamm kasvamas kuuskedest ajepuude rühmas.
Joonis 62 - Metsamajandaja (O22) Zempléni mägedes Ungaris näitab tammi, mis on valgust otsides kõverdunud, ja seletab, et noore ea kõverused ei vähenda palgi kvaliteeti, sest hiljem kasvavad puud sirgu. Kui tüve sisemusse jääb märke noore ea keerdudest, moodustab see tüvest väikese osa.
Joonis 63 - Endisaegsetel puisniitudel kasvab jändrikke tammi, mis puiduna polegi nii väärtuslikud, kuid säilikpuuna suurepärased – pakuvad haruldaseks jäänud elupaiku, nagu õõnsused, jämedad oksad, rõme tammekoor, ning püsivad kaua. Omanik (O7) tutvustab uhkusega külalistele „armatsevaid“ tammesid.
-
"Tamme lasen planguks, okslik
läheb dekoratiivlauaks ja kui
on oksavaba, siis läheb mööblimeestele, notthaaval toon
neid metsast ära. [...] Tamm
on sihuke puuliik, et temaga
ei juhtu mitte midagi, ta võib
ümarana seista isegi kaks
aastat. Siis aastas korra tuleb
saekaater mul õue peale,
lintsaekaater, ja saeb. Mobiilne saekaater, jah. [...] Tammeplanku ma müün 500 kuni
700 eurot tihumeeter. "(O15)
- "Kui ma metsas midagi ei tee,
siis ma noorte tammede pärast
spetsiaalselt vaeva ei näe, aga
kui ma metsas midagi teen,
siis loomulikult proovin neid
hoida niipalju kui võimalik. Aga
need tammed, mis siin metsas
on, need on kõik pasknääride
istutatud." (O4)
eriti salumetsad. Eesti oludes võivad kevadised hiliskülmad noorte tammede ladvad ära võtta ning tugevad talvepakased tekitada puitu lõhesid. Püsimetsas on tammedele soodsam mikrokliima kui lagedal.
Kuna tammed on pikaealised ja haigustekitajatele suhteliselt vastupidavad, siis tasub nende puhul silmas pidada tulevikupuid – valida kvaliteetsemaid isendeid jämeda palgi kasvatamiseks ja jätta need tavapärasest raieeast kauemaks kasvama. Jämeda ja kvaliteetse tüvepalgi kasvamiseks on vaja tugevat päikesele avatud võra. Oksavaba palgi saamiseks peaks aga tüveosa olema teiste puude, ajepuude, varjus. Ajepuude puhul on vaja jälgida, et nad ei kasvaks tamme võrastikku ja sellega tamme kasvu ei pidurdaks. Ajepuudeks sobivad hästi pärnad, kuna nad ei kasva kiiresti kõrgeks, samuti vaher, hall lepp, toomingas, jalakas (Tullus 2016). Ka madalamad kuused aitavad tammel laasuda, ent võivad kiire kasvu tõttu hakata tamme varjutama (Kasesalu 2001).
Nii nagu mänd, on ka tamm investeering tulevikku. Mööbliks ning laudadeks soovitakse pigem omapärase süüga vanade tammede puitu. Seetõttu tasub tammi julgelt vanaks ja võimsaks kasvatada, sest eksklusiivtoodetele turgu tavaliselt leiab, samas kui normaalpuid saab lõunapoolsetes maades kiiremini kasvatada.
Tamme uuendus
Tamm on väga sage järelkasvu liik kõigis Eesti kuivemates ja parasniisketes kasvukohtades (Liira jt 2011). Ta tärkab sageli mustikapuhmast, kuna pasknäärid peidavad tõrusid eelistatult puhmaste alla (Drössler jt 2017).Puidukasvatamiseks sobib tamme soosida viljakal mullal (Kasesalu 2001). Tamme järelkasvu saab püsimetsas kasvatada tema lähiümbrust valikraiete abil valgusküllasemaks muutes. Öeldakse, et kvaliteetne tammepalk kasvab „kasukas seljas, pea paljas“ ehk vajab just ülaltvalgust. Kui ümbrus liiga lagedaks raiuda, tekib palju ve sivõsusid ja puu põõsastub (Tullus 2001), lisaks kaitsevad lähinaabrid tammesid ulukite eest.
Noori tammesid söövad talvel jänes, metskits, põder ja hirv. Tõhusaks kaitseks rajatakse noorte tammesalude ümber aedasid. Ulukite eest kaitsevad tammekesi ka pealelaotatud kuuseoksad (Kasesalu 2001). Mõnel pool Venemaal ja Saksamaal on tammi istutatud pesadena, kus puiduna leiab lõpuks kasutust keskmine puu, millele teised on kaitseks ulukikahjude eest (Bilke 2004). Hirved söövad eelkõige pundi äärmisi, niikuinii kehvema puiduga puid. Pesade läbimõõt on umbes kaks meetrit ja puud istutatakse 0,5 m vahega (Pommerening ja Murphy 2004).
Sirgema tüvega puude saamiseks tasub soosida tamme hiljapuhkevat vormi. See on ka kevadistele hiliskülmadele vastupidavam ja kiirema kasvuga (Roht 2012).
Sookask
Sookasele sobivad viljakad parasniisked, soostuvad ning nii toitainerikkad kui ka toitainevaesed märjad mullad: niiskemad salumetsad, sooviku- ja rabastuvad ning kõik soo- ja kõdusoometsad.Tänu oma vastupidavusele märgades tingimustes ja samas heale veeimamisvõimele toimib sookask kuivendajana (joonis 64). Liigniisketel ja rasketel muldadel parandab kask veerežiimi ja seega ka hapniku kättesaadavust (Laas 2011a). Märgades, kuid samas viljakates kasvukohtades muutub muld tema all sobivamaks näiteks kuusele ja saarele.
Soomes on viljakatel turvasmuldadel kuuse-sookase ja männi-sookase segapuistute kasvatamine majanduslikult põhjendatud. Sel juhul käsitletakse kasuna noorte sookaskede head kasvu ja need harvendatakse suuremas osas välja paberipuuna. Rohke kase osakaalu tõttu kasutatakse kasvuajal palju vett ja nii paranevad soomulla niiskusolud. Kasevõrastik kaitseb kuusetaimi öökülmade eest, eriti just maa põhjapoolsemas osas (Laas 2018).
Joonis 64 - Kased kuivendavad madalsoomulda, aidates nõnda noori kuuski, tammesid ja saari.
Sookase uuendus
Sookask on varjutaluvam, külmakindlam ja mulla liigniiskust paremini taluv kui arukask, kuid viimasest aeglasema kasvuga ja kehvemate puidu tehniliste omadustega. Sookask uueneb hästi juurevõsudest. Kuivendatud soomuldadel suudab sookask kasvada männi all teises rindes (Tullus 2002).Hall lepp
Kogemusi metsast
Joonis 65 - Lepad on head kuuse lapsehoidjad. Siit plaanib omanik (O1) nüüd lepad välja raiuda.
Hall lepp kasvab hästi viljakatel parasniisketel muldadel: salu- ja soovikumetsades.
Lepad seovad juurte mügarbakterite abil õhulämmastikku ja muudavad lehevarisega mulla lämmastikurikkamaks, soodustades sellega teiste puude kasvu (Chapin jt 1994, joonis 65).
Hall lepp kasvab noorelt väga kiiresti, kuid ta on lühikese elueaga. On hinnatud, et majanduslikult optimaalne raieiga on 15–20 aastaselt (Aosaar jt 2012). Alates sellest vanusest tasub halli leppa kasutada (turustada) halupuiduna, elujõulisi puid suuremaks kasvatades on võimalik saada ka saematerjali (Vares jt 2006). Arvestades, et enamik vegetatiivse tekkega puudest saab tüvemädaniku emapuudelt kaasa, on paslik kujundada puht-hall-lepiku asemele väärtuslikuma puiduga mets. Lepa turbe alla sobib istutada kuuske ja kõvalehtpuid (lepp kaitseb külma eest) või olemasolevaid puid hoida ja lähikonkurente raiuda (Vares jt 2006, Roht 2012).
Halli lepa uuendus
Tüüpilise pioneerpuuliigina asustab hall lepp sageli esimesena kasutusest väljajäänud viljakama mullaga põllumajandusmaid ja raiesmikke. Ta sobib püsimetsa, kuna on mõõdukalt varjutaluv, suure elujõuga ning vegetatiivselt uuenev (Tullus 2001). Hall lepp paljuneb valdavalt juure-, aga mõnikord ka kännuvõsudest (Kurm ja Tamm 2001).Sanglepp
Kogemusi metsast
Joonis 66 - Püsimetsamajandaja ja pil
-
limeistri (O13) valmistatud
sanglepast hiiu kandled: ühel
kuusest, teisel männist kõla
-
lauad, pisiosad on tammest,
poogen pihlakast.
- "Sisevooder naturaalselt, ei mingit lakki, midagi. Ta on seest hästi ilus, varieeruva värviga valgest tumepunaseni. Ei muuda värvi ka, päikse käes ei midagi ei muuda. Mänd läheb ajapikku tumedamaks, aga see püsib. [...] Ja siis sanglepast katuselaastu tegime tookord, õppepäeval. [...] Ja uus mood on, et suurtel üritustel antakse rahvale süüa, plastmasstaldriku asemel on laast." (O2)
Sobilik püsimetsastsenaarium oleks kuuse ja saare kasvatamine sangleppade ja sookaskede all.
Sanglepal on kauni mustriga puit, mida kasutatakse näiteks vineeri ja kvaliteetmööbli valmistamiseks. Viimase jaoks oleksid optimaalsed 50–60 cm rinnasdiameetriga tüved. Noorte sangleppade kasv on väga kiire. Väärispuitu soovides tuleks puistu hoida hõre. Sanglepal ei ole võimet kasvatada varjulehti, seetõttu surevad ja laasuvad alumised oksad, kui need varju jäävad, ning tüve jämeduskasv aeglustub tihedas puistus kasvades tunduvalt. Eelmainitu tõttu soovitatakse luua piisavalt ruumi parimate puude ümber ajaks, mil nad on 10 m kõrgused (Claessens jt 2010, Savill 2013). Kui puistu raiutakse aga väga hõredaks, ajab sanglepp tüvele oksi, mis vähendab palgipuu kvaliteeti (Vares ja Tullus 2001).
Sanglepa uuendus
Sanglepale sobivad viljakad märjad või niisked mullad. Kuna sanglepp ei suuda reguleerida vee aurumist lehtedest, on ta tundlik mullakuivuse osas, samas talub ta üleujutusi tänu hästi arenenud õhukoerakkudele, mis toetavad juurte gaasivahetust (Claessens jt 2010). Siis - ki ei talu sanglepp aasta läbi seisvat vett, vaid kasvab hästi just liikuva veega soistel aladel, nt lammidel, allikalistel muldadel, lodudes.Sanglepp suudab püsimetsas juure- ja kännuvõsudest hästi uueneda (joonis 67), kuid puu kasvab kõver ja võib emapuult südamemädaniku kaasa saada. Seemneline uuendus nõuab valgust pea sama palju ega talu rohttaimede konkurentsi nagu männiseemnikudki (Vares ja Tullus 2001). Loodusliku seemnelise uuenemise jaoks on vajalik vähemalt 1000 m 2 suuruste häilude olemasolu. Kasvama hakkamiseks vajab seeme paljast mullapinda (Savill 2013). Puid istutades võiksid istikud olla rohust kõrgemad, sest noorte puudega konkureerivad märgade kasvukohtade lopsakad rohttaimed, nagu angervaks ja tarnad. Samas aitab sanglepal teiste puudega edukalt konkureerida tema võime taluda kõrgvett (Bartkowicz ja Paluch 2019).
Joonis 67 - Kännuvõsudest uuenenud sanglepik Saksamaal Brandenburgi liidumaal.
Kuusk
Kogemusi metsast
Joonis 68 - "Siin ommaq nüüd nätäq kuusõkasvuq. Siin ommavaq häste väikuq ossavahjõq ja tuu om nüüd tuu aig, ku tä om olnuq vaŕon. Ja sis kae sinnäq ülespoolõ, ku tä nigu vaŕost vällä pässi. Et tä lihtsäle ist siin vaŕon ja uut, kuna mul aig tulõ, et ma nüüd minemä päse. Siin om tuu aastakasv olnuq paarkümmend tsentimiitret. "(O1)
- "Kuusk poleks siia tulnud, kui siin oleks täitsa lage olnud. Siis oleks siin rohi olnud ja kuusk poleks saanud tulla. Aga tihti on nii, et nii-öelda ebakvaliteetne ja mitteväärtuslik puu just aitab kuusel tulla. Siin on varis, siia ei tule rohtu, ja kuuseseeme jõuab siia, kuhu ta peab jõudma. Aga muidu oleks selline rohi, et kuuseseeme ei idaneks. Selles mõttes peab sihuke võserik lihtsalt tema jaoks olema. "(O12)
Joonis 69 - Kuused valikraietega majandatud laanemetsas Põhja-Lätis. (O15)
Et vähendada kahjurite ja haigustekitajate riske, mulla liigset hapestumist ning edendada metsa looduslikku uuenemist, on oluline jälgida, et püsimets ei kujuneks puhtkuusikuks. Looduslikult Eestis ulatuslikumaid puhtkuusikuid ei esineks.
Kuuse uuendus
Kui lageraiealadele kuusiku rajamine nõuab mitmekordset noorendiku hooldust ja valgustusraiet, siis püsimetsas on kuuse looduslik uuendus tavaliselt isendirohke. Noored kuused on tundlikud temperatuurikõikumistele, eriti negatiivselt mõjuvad kevadised hiliskülmad. Püsimetsa turbe all kõigub temperatuur vähem (Laas 2011a). Kuusk uueneb hästi ka varjulistes tingimustes, eelkõige aga teiste liikide, mitte kuusiku all (Pukkala jt 2013).Puistutes, kus domineerib kuusk, tekib uuendus hästi kõdunevatele lamatüvedele (Liira jt 2011). Näiteks Haanjas on näha, kuidas liiga hooldatud talumetsades kuuse järelkasv peaaegu puudub; seevastu hooldamata jäänud, rohke lamapuidu ja lehtpuu-alusmetsaga paikades tärkavad kuused jõudsalt. Ka väikese ladvakasvuga nn vihmavarjukuused suudavad üldiselt kiiresti kasvama hakata, kui nende kasvuruumi veidi laiendada ja valgust ligi lubada, eemaldades konkurendid.
Piisava kasvuruumiga väiksed kuused võivad valguse kätte sattudes kasvada sama edukalt kui suuremad puud (Kaljund 2014). Siiski tuleb valida kuusekesi, mille külgvõrse okkad on jämedamad ja rohelisemad – see viitab nende noorele eale ja elujõule. Kuusekestel ohtralt kasvav samblik, vanadele puudele iseloomulik korp ja allarippuvad oksad viitavad nende mitmekümneaastasele eale – selliste puude puhul pole põhjust loota jõudsat ülarindesse pürgimist.
Juurepess
Kogemusi metsast
Juurepess kimbutab, kuid ei kohuta.
-
"Kindlasti on üks juurepessu
põhjusi, et karja aeti. Siin taga
oli niidu ääres üks hõrendik,
siis nagunii aeti karja läbi metsa ja tolle aja löögid on need
kõik. Kui loomad käivad, see on
hullem, kui et mingi traktor üle
sõidab, traktor on pehmem,
jah. Aga see on meie kandi
talumetsade häda, et igal pool
karjad olid metsas." (O2)
- "Juurepess on elanud meie
metsades tuhandeid aastaid.
Ja juurepess on seen nagu iga
teinegi ja tal on oma koht. Juurepess muutub probleemiks
siis, kui inimene teeb lollusi
ja kui ta loob tingimused, et
juurepess saab korraga levida
väga suurele hulgale puudele.
Ja siis läheb juurepess kõikide
puude sisse ja noh, nii on.
See tähendab seda, et raied
tuleb teha talvel ja kokkuvedu tuleb teha niimoodi, et
puude juuri ei kahjusta. Siin
on ka see teine asi, et ega
ta üldiselt väga kõrgele ka ei
lähe. Ta võtab selle alumise
palgi, maksimaalselt neli-viis,
kuus meetrit, ülevalt poolt
saab ikka tervet. See ei ole
mingisugune traagika. Traagika on siis, kui minnakse
harvesteriga suvel kuusikusse
harvendusraiet tegema. Siis
võib päris kindel olla, et need
puud lähevad mädanema ja
murduvad maha. No näed,
siin see kuusepess elab nende
kahe kuuse sees juba mitukümmend aastat, ja kui ma
siin ümberkaudu olen nii, et
ma ei loo soodsaid tingimusi
selleks, et eosed saaksid terve
puu sisse minna, siis ei juhtu
midagi." (O4)
- "Ei, juurepessü es olõq, toda
suurt ei olõq. Mul häste pall’o
neid nigu pudõlikaalu üteldäs,
inämbüs ei olõq pess, om
tavalinõ ilosa puiduga pudõlikaal. Noh, seo võis ollaq
tävveste illos ilma pessüldä
pudõlikaal. No pessü ka om
vähäkese." (O5)
- "Juurepessu probleemi ei ole olnud. Kändude kaudu levimine
toimub, kui soojal ajal metsa
teha; kui talvel teha, siis midagi ei juhtu." (O10)
- "Kuuskedel on levinud juurepess, mõnes kohas lausa
kolmandikul puudest. Ise olen
puurinud ühes piirkonnas 14
puud, millest 5 olid mädanikuga, peamiselt vanemad
puud. Ei tea, kui kaua see
haigus siin saarel on püsinud,
aga olen tähele pannud, et
kuuske on kasutatud peenpalgina vaid talumaja sarikateks.
Jämedamat kuuske pole ma
majades märganud, võimalik, et kõrvalhoonetes on.
Tundub, et kuuske kasutati
siin pigem latina: roigasaiad,
roovitused ja malgad katustel,
vilangud. Olen mõtisklenud ja
arvutanud, et ühel väiketalul
võis olla lativajadus 20 aasta jooksul (see on keskmine
latipuu iga) minimaalselt 600
latti, sh ühisaedade tarbeks.
Koos koorimisega oleks see
ühele mehele kokku umbes 40
päeva tööd." (O13)
- "Raieid planeerin kuuseenamusega metsas alati talvel, et
kuuse juurepässi levik oleks
võimalikult väike ja samuti
metsamaterjali väljavedu metsast oleks külmunud pinnasega
võimalikult väikeste kahjustustega metsapinnasele." (O11)
Juurepess levib segametsas aeglasemalt, kuna kuuskede juured ei puutu nii ulatuslikult kokku (Jactel jt 2011, Žemaitis ja Stakenas 2016, Metslaid jt 2018). Lõuna-Rootsis on leitud, et parim vahekord männi-kuuse segapuistutes oleks pool üht, pool teist (Lindén ja Vollbrecht 2002). Lisaks sellele pidurdavad mõne puu (ja ka rohttaime) juureeritised juurepessu idanemist või kasvu nii, et okaspuude haiguskindlus on suurem nendega läbisegi kasvades. Sellisteks liikideks on näiteks jalakas, pihlakas, arukask, raagremmelgas ja lodjapuu (Hanso 1986). Ükskõik, kas majandatakse lageraie või valikraiega, puistu, mis on juurepessuga nakatunud, tuleks uuendada lehtpuudega, sest tervet kuusepuistut pole loota.
Kuusemetsas ei tohi teha raiet soojal aastaajal, kuna juurepess nakatab eoste abil värskeid vigastusi ja kände. Kändude kaudu hakkab tüvemädanik (peamiselt juurepess ja külmaseen) levima tervetele puudele, kuna känd enam pessu ei tõrju ja seen edeneb hoogsalt (Garbelotto ja Gonthier 2013). Nakatumist kändude kaudu on võimalik viia miinimumini ka tõrjevahendiga (nt Rotstop). See sisaldab seent nimega hiidkoorik (Phlebiopsis gigantea), kes konkureerides tõrjub juurepessu välja.
Maapinda mineraliseerida pole suurt mõtet. Kui maapinda lappidena mineraliseerida teiste puude lähinaabrust (1,5–2 m ulatuses) vältides, ei saa mädanikutekitajad sellest vähemalt hoogu juurde (Metslaid jt 2018). Mulla mineraliseerimine aga seemikute arvu üldjuhul ei suurenda, vaid võib seemikute hulka koguni vähendada (Drössler jt 2017).
On võimalik, et aeglane kasv noores eas vähendab juurepessu nakatumise ohtu. Juurepess levib juurtes ja tüves seda kiiremini, mida hõredam ehk kiiremini kasvanud on puit (Kohh 1938). Tihedad aastaringid tüve südamikus tõstavad puu resistentsust seepärast, et mäda tungimine tüvesse toimub just kõige sisemiste aastaringide kaudu. Laborikatse ei näita aga, et tihedam puit tüve südamikus mõjutaks juurepessu mädaniku ulatust (Puentes Rodriguez jt 2009).
Saar
Saar kasvab hästi viljakates parasniisketes või niisketes kasvukohatüüpides: salu-, sooviku- ja lodumetsades.Kui puistus leidub saari, mis on elujõulised ega paista saaresurmast nakatunud olevat, tasub nad valida tulevikupuudeks, sest saar on pikaealine puu ja jämedatest saaretüvedest saab väärtuslikku palki.
Saare uuendus
Saar sobib suurepäraselt püsimetsa: ta on noorelt (kuni umbes seitsme aasta vanuseni) varjutaluv ning suurte puude turve kaitseb seda külmaõrna puuliiki ja soodustab laasumist (joonis 70; Vares jt 2006). Veidi vanemas eas vajab ta aga rohkesti valgust ja seega võrastiku avamist. Hiljaks jäänud valgustamisele ei pruugi puu enam reageerida (Savill 2013). Saar kasvab suureks puuks vaid parasniisketel kuni niisketel viljakatel kaltsiumirikastel muldadel. Endistel põllumaadel võib ta kergesti jääda lämmastikuvaegusesse (Savill 2013). Seega võiks teda kombineerida leppadega. Saar uueneb kergesti kännuvõsudest, kuid neid ajavad vaid noorelt langetatud puud, vanadest kändudest enam võsusid ei teki (Kosenkranius 1931).
Joonis 70 - Ligi meetrise aastakasvuga saared püsimetsana majandatavas halli lepa enamusega soovikumetsas.
Saaresurm
Suureks probleemiks on haigus nimega saaresurm, mida põhjustab seen Hymenoscyphus fraxineus. Seen siseneb lehtede kaudu. Haiguse tõttu on surnud rohkem kui pooled Eesti saarikutest. Siiski nähakse just elujõulisemate looduslikult uuenenud saarte soosimises võimalust kasvatada saarepuitu. Saksamaal tehtud uuring näitas, et puud, mille võra oli vähem kui pooles ulatuses kahjustatud, suutsid kõrguskasvu säilitada (Enderle jt 2017).Eestiski leidub puid, kes suudavad haigusele vastu pidada ja ka kahjustunud võra taastada (Rosenvald jt 2015, Palm 2016). Elujõulisi puid tasub kindlasti hoida, kuna need võivad olla haigusele resistentsed ja hiljem selle ka oma järglastele edasi anda. Ajapikku suudetakse ilmselt istutamiseks välja selekteerida ka resistentsemaid saare vorme (Vacek jt 2015). Haigusega aitab võidelda saare kasvatamine segapuistus (Vacek jt 2015). Samuti on hea elujõuliste puude lähedalt konkurente eemaldada, sest küllaldases valguses kasvades on puud vastupidavamad (Rosenvald jt 2015, Palm 2016).
Vaher
Kogemusi metsast
-
"Vahtraga on selles suhtes lihtne, et ta on hästi varjusalliv, ta
võib nagu pärngi sisuliselt täies
-
ti pimedas kasvada. Ja muidu
sa teda ei leia, kui vaatad, et
lehed on maas, ja siis selle järgi
vaatad, kus ta on. Siis võid teda
natukene eelistada ja natukene
hoida, aga alguses suudab ta
väga hästi niimoodi teiste all
kasvada." (O12)
- "Ma võtsin palju vahtrapuud,
aga jätsin ilusamad puud kõik
alles. Sealt vahelt tuleb leppa
ka, aga need noored vahtrad
jätsin ma alles, need ei lase le
-
pal ka nii võimust võtta. Muidu
on ainult lepamets, aga nüüd
tuleb vaher, tuleb saar sinna
ikka mingil määral. Kui ma
kuskilt võsa võtan, siis jätan
need ikka kasvama. Et mitme
-
kesisust oleks." (O6)
- "Ma ei mäleta selle firma nime, aga nad teevad sellest igasuguseid lõikelaudasid. Nad kasutavad väga palju erinevaid puid, isegi too - mingat, mis on küttepuukski vilets. Kui niimoodi ristlõikes võtta, siis on südamekujud nii erinevad, nad kasutavad neid ära, [...] liimivad kokku, need on väga põnevad asjad. Sel aastalgi müüsin neile ühe koorma vahtrapuud." (O6 )
Otse vahtra tiheda võra ja aeglaselt lagunevate lehtede all teised puud üldiselt hästi ei uuene. Küll aga muudab tema lehevaris mulla okasmetsas viljakamaks.
Et vahtrat kõrgeks puuks kasvatada, on vaja võrastikku tema kohalt avada, kuna vanemas eas on ta valgusnõudlik. Õige hoolduse puhul kasvavad vahtrad väga kiiresti (Savill 2013). Eesti kõrgeimad metsavahtrad on pea 20 m kõrgused, parkides isegi üle 30 m (Relve 2000).
Vahtra uuendus
Sarnaselt saarega sobib vaher väga hästi püsimetsa, kuna talub noorelt varju ja peaks seega valikraiesüsteemis olema jätkusuutlik (joonis 71). Esimesed 10–20 aastat kasvab vaher kiiresti, aga on tundlik rohttaimede konkurentsile (Savill 2013). Puistu varjus aitab valgust püüda vahtra massiivne lehestik (Niinemets 1998). Kuigi vahtra puit on väärtuslik, nt mööbliks, siseviimistluseks ja tarbeesemeteks, pole Eesti metsanduses vahtrale tähelepanu pööratud ja puuduvad põhjalikumad metsakasvatuslikud suunised.
Joonis 71 - Puiskarjamaale kasvanud hall-lepikus edenevad järelkasvuna vahtrad, kuused, saared ja toomingad.
Pärn
Pärnale sobivad viljakate parasniiskete savirikaste muldadega salumetsad.Pärna juurestik suudab tungida toitaineteni, milleni mitmed teised puud ei ulatu. Mulla rikastamine on mitmekülgne: pärna all on mullas kõrge lämmastiku-süsiniku suhe, pH ja aluseliste katioonide sisaldus (Schmidt jt 2015) – pärn takistab muldade hapestumist. Lisaks seentele-bakteritele kui tähtsaimatele lagundajatele metsakooslustes osalevad pärna lehtede lagundamisel agaralt ka vihmaussid (Schelfhout jt 2017).
Pärna uuendus
Hea varjutaluvus lubab pärnal uueneda üsna tihedaski metsas. Otsest päikesevalgust pärn hästi ei talugi (Jaegere jt 2016, Kollo 2018). Eestis paljuneb pärn peamiselt juure- ja kännuvõsudega (Tamm ja Rebane 2002). Metsades esineb sageli rühmadena geneetiliselt identseid puid (Savill 2013). Tänu juurevõsudest paljunemisele ja kiirele kasvule aitab pärn suhteliselt kiiresti taasluua metsadesse vanuselist ja rindelist mitmekesisust. Varemalt on pärna kergesti töödeldavat puitu ja niint usinasti tarvitatud. Tänapäeval hinnatakse teda muu hulgas ajepuu, mullaparandaja ja elustikutoetajana (Kollo 2018). Pärn on märk järjepidevast metsamaast, sest peamiselt juurevõsudest paljunemise tõttu on tema kauglevimisvõime kesine.Jalakas ja künnapuu
Jalaka ja künnapuu kasvuks sobivad viljakad niisked või parasniisked mullad, salumetsad, künnapuule eriti lammimetsad.alakas ja künnapuu sobivad püsimetsa hästi tänu oma varjutaluvusele. Nad uuenevad nii seemnest kui ka kännuvõsust (Kurm ja Tamm 2001). Ohtlikuks haiguseks on jalakasurm. Künnapuu on kaitsealune liik, mispärast ei saa teda kasvatada puidu saamiseks, küll aga sobib ta suurepäraselt elustikupuuks.
Teised liigid
Joonis 72 - Jämedatüveline pihlakas laanemetsas, mida nõukogude ajal tõenäoliselt majandati valikraietega ja kus täna on vääriselupaik.
Eesti metsades kasvab veel mitmesuguseid väiksemaid puid ja põõsaid. Väiksemas koguses leidub nende puidule ka mitmesugust kasutusväärtust. Näiteks türnpuu puit on äärmiselt kulumiskindel. Jämedamaid kadakaid saab müüa nikerdusmaterjaliks.
Sarapuu on mullaparandaja ning suure kütteväärtusega poolväärispuu, kuid samas tülikas raiealade vallutaja. Teda sobib hästi kasvatada tarbepuudega madalmetsa süsteemis (vt ptk „Briti saared“). Peenemad sarapuukepid sobivad näiteks ka rookatuste vilanguks ja varbaiaks.
Remmelgad on vähenõudlikud ja kiirekasvulised. Neid kasutatakse peamiselt kütteks.
Toomingas on noorena varjutaluv ja kasvab kõigis niiskemates ja viljakamates metsades. Puuks sirgumiseks vajab ta rohkesti valgust. Puit on sitke, kannatab hästi painutamist, on oma tugevuse kohta suhteliselt kerge ning ei koita. Traditsiooniliselt on toomingat kasutatud painutatud detailide ja looduslikku kõverust eeldavate tarbeesemete valmistamisel, kuna puu on sageli kõver või okslik (Luuk 2010).
