Võrdlus lageraiepõhise majandamisega

Kogemusi metsast

Ajendeid püsimetsanduseks puidutootmise kõrval

• "Mõtlesime, et oleks hea, kui on sihuke mets ka, kus saab jalutamas käia ega tahtnud kõike lagedaks teha. Paar lanki oli juba lagedaks tehtud, aga meie huvi ei olnud ainult majanduslik." (O9)
  
  
• "Mul hindäl om mõtõld vällä mõtsamajandamissüsteem, midä rakõndaq sis ku inemiseq arvo saavaq, et nüüd piämi ruttu-ruttu mõtsamajandamisõ ümbre hindama ja puit om mõtsa kõrvalkasutus ja väega-väega veidüq tähtsa." (O5)
  
  
• "Minu meelest sihuke mets ikkagi ongi rohkem huvilistele vaatamiseks kui millekski muuks, natuke materjali annab ka. Ja mida vähemaks metsa üldiselt jääb, seda väärtuslikumaks selline [püsimets] muutub." (O8)
  
  
• "Silmale on kole vaadata ja koduümbrus on kole, kui enam metsa ei ole. Ilma metsata muutub maastik palju märjemaks ja soisemaks. Enam ei ole varju, mis su kodu tuulte eest kaitseks. Raha tuleb ja läheb ruttu. Uue metsa kasvamine võtab aga palju aega. Ja ilmselt ei kujune see uus mets enam kunagi nii liigirikkaks, kui see vana mets oli. Hingeline rikkus, mida metsa säilimine metsana meile anda saab, on tegelikult palju suurem rikkus, kui me üldse oskame aimatagi selles kiires muutuvas maailmas." (O11)
  
  

Mittepuidulised hüved

See, millise metsamajandamissüsteemi kasuks omanik mingis kohas otsustab, võib tuleneda paljudest kaalutlustest, näiteks esteetilistest või majanduslikest põhjustest, mittepuiduliste hüvede kasutamisest või seadustest tingitud kitsendustest. Nii Eestis kui ka muudes maades peavad eraisikutest metsaomanikud üldiselt rahalisest tulust tähtsamaks metsa säilitamist tulevastele põlvedele (Feliciano jt 2017) ning väärtustavad kõrgelt kodusust, elurikkust ja maastiku ilu (Põllumäe jt 2014, Pynnönen jt 2018). Paljud kodutunnet väärtustavad metsaomanikud loobuvad lageraiest täielikult (Põllumäe jt 2014).

Mittepuiduliste hüvede mõiste hõlmab metsasaadusi, mis pole seotud otseselt puiduga, nagu näiteks marjaja seenekorjamine, kase- või vahtramahla ammutamine. Ka metsa puhkeväärtus ning kliima ja saastekoormuse reguleerimise võime on metsa mittepuidulised väärtused. Püsimetsanduse puhul õnnestub mitmeid mittepuidulisi hüvesid hoida paremini kui lageraietega majandades. Näiteks söögiseente liike on mitmesuguseid, mõned on arvukamad noores, teised vanas metsas. Lageraie järel väheneb seente saagikus drastiliselt – Rootsis on leitud, et pärast lageraiet jääb alles vaid 15% endisest saagikusest (Wasterlund 1989). Kümme kuni mõnikümmend aastat pärast lageraiet on kogusaak väga väike, sest valdav osa söögiseentest suudab elada vaid sümbioosis puudega. Üleilmne analüüs näitab, et püsimetsandus tõenäoliselt suurendab söögiseente kogusaaki, samas võib negatiivselt mõjuda pinnase sage kahjustamine suurte masinatega (Tomao jt 2017).

Mustika saagikust osalised raied suurendavad, kuid lageraie järel kaob korjekoht mitmekümneks aastaks (Lõhmus ja Remm 2017, Remm jt 2018). Seepärast on mustikapaikade hoidmiseks soovitatud neid metsi majandada häil- ja valikraietega (Remm jt 2018). Soomes on leitud, et pohla saagikus tõuseb pärast lage- ja harvendusraieid suuremaks kui tiheda metsa all, kuid lageraie puhul eelneb saagikuse tõusule mõneaastane langus (Tonteri jt 2016, Granath jt 2018). Valikraie mõju pohlale sarnaneb ilmselt harvendusraie mõjuga, olles seega pohlale soodne. On üldteada, et metsmaasikaid ja -vaarikaid leidub ohtralt raiesmikel. Arvatavasti leiduks neid marju sobivates  kasvukohatüüpides püsimetsaski, kasvavad nad ju hästi näiteks hõredates männikutes, mis pole päris kuivliivased.

Mitmekesine metsamaastik on esteetiliselt nauditav ja inspireeriv. Enamikus inimestest tekitavad lageraied ja tihedad noorendikud vastumeelsust, sestap võib püsimetsi pidada inimesele meeldivaks elukeskkonnaks (Edwards jt 2011, Eggers jt 2017, Gundersen ja Frivold 2008). Muu hulgas nauditakse salapära, mida loob mitmekesine puistu (Hansson jt 2012). Eestlased ei oska veel kuigi kõrgelt hinnata risu ja surnud puid (Hansson jt 2012), mis on aga metsaökosüsteemi toimimiseks asendamatud (nt Lewandowski jt 2019).

Süsiniku sidumise ja varu määr sõltub peamiselt puude ja muude taimede biomassi kasvust, tagavarast, raiest ja puidukasutusest – kui need näitajad viiakse valik- ja lageraiepõhisel metsandusel samaks, on ka süsinikubilanss sarnane (Nilsen ja Strand 2013, Lundmark jt 2016). Metsanduse mõju süsinikuringele sõltub paljudest üksikasjadest (ökosüsteem, temperatuurimuutused, mullaniiskus, puidukasutus, majandamise tehnoloogia jm). Kuna Eestis pole püsimetsanduse raames vastavaid mõõtmisi tehtud, siis ei saa süsinikuringe osas kindlaid järeldusi teha. Uuringud mujal on aga selgitanud, et valikraiete järel puudub lageraiele iseloomulik ligikaudu 6- kuni 13-aastane (või isegi pikem) periood, mil ala süsiniku sidumise ase - mel seda õhku paiskab, ning sellele järgnev periood, mis kulub õhkupaisatud süsinikuga samal määral süsiniku sidumiseks (Lindroth jt 2018, Uri jt 2019). Seetõttu võibki püsimetsamaastik siduda rohkem süsinikku kui lageraiepõhiselt majandatud metsamaastik (Peura jt 2018). Samas, kui püsimetsas raiutakse puid rühmakaupa, tekitades häile, võib sealgi suureneda süsiniku õhkupaiskumine pea samale tasemele kui lageraiesmikul (Kumpu jt 2018). Optimeeritud majandamise korral on püsimetsas süsinikutagavara suurem (Vauhkonen ja Packalen 2019) ning puitmaterjalina saadakse rohkem palki ja vähem paberipuud ehk rohkem tooteid, kus süsinik püsib kauem (Pukkala 2014); teisalt jälle on puidutootlikkus (seega süsiniku sidumine puitu) pigem väiksem (Nilsen ja Strand 2013).

Püsimetsandusega kaasnev veereostus ja mullaviljakuse kadu on väiksem tänu valikraiete väiksemale mullahäiringule ning segametsade suuremale võimele toitaineid kasutada ja seega vältida nende jõudmist veekogudesse. 50 aastat tagasi Austrias alustatud katse näitab, et üheealise kuusiku muutmine mitmeliigiliseks segametsaks parandab mullaviljakust süsiniku ja lämmastiku osas (Pötzelsberger ja Hasenauer 2015). Maailma eri paigus tehtud väliuuringuid koondanud analüüsist selgus, et valikraied segametsades ei too kaasa eutrofeerumist põhjustavate nitraatide kontsentratsiooni tõusu ojades, küll tekitab sellist reostust lageraie leht- või okaspuu puhtpuistutes (Mupepele ja Dormann 2017). Samuti on püsimetsanduses väiksem erosiooni ja maalihete oht kui lageraietega majandades (Sakals ja Sidle 2004).

Elustik

Püsimetsandus püüab sobituda metsa ökosüsteemi arengu seaduspäradega ja lõigata kasu hästi toimivast elustikuvõrgustikust. Kujukas näide on lageraiega välja tõrjutud mäger ja sellele järgnenud maipõrnikate (mäkrade maiuspala) rüüste kaasikus (Sepp 2016). Metsaelustiku hoidmine ei ole seega ainult altruistlik teguviis, vaid on kasulik ka puidukasvatajale.

Püsimetsanduse elustikumõju mõistmiseks võiks mõelda, kui palju on liike, keda püsimetsanduse ulatuslikum levik ohustama hakkaks, ja kui paljude liikide jaoks see olukorda hoopis parandaks. Kuigi raiesmikel võib koos elada palju liike, teiste seas ohustatuidki (Nolet jt 2018), on neile elupaiku praegu täiesti piisavalt – raiesmike pindala mõningane vähenemine ei kujuneks neile ohuteguriks (Remm ja Liira 2018). Valikraieid tehakse sama hulga puidu saamiseks sagedamini kui lageraieid, kuid see ei põhjusta suuremat kahju, sest 1) püsimetsanduse põhimõtete kohaselt raiutakse vaid talvel või muul ajal, kui pinnast oluliselt ei kahjustata, 2) valikraied tehakse käsitsi või väiksema tehnikaga, 3) eraldi hooldusraieid ei tehta – nende eesmärgid täidetakse valikraiete käigus, 4) loomi häiriv raietegevus toimub mitme aasta tagant. Niisiis ei kujutaks lageraiete osaline asendamine valikraietega elustikule ohtu.

Asjaoludest, mis Eesti tingimustes püsimetsades elustikku toetavad, võiks esile tuua neli. Esiteks, valikraietega majandamine hoiab suhteliselt hästi varjulembeseid olendeid, keda leidub palju näiteks soontaimede, sammalde ja väikeste vihmausside sarnaste valgeliimuklaste seas (Kuuluvainen jt 2012, Vanha-Majamaa jt 2017, Elek jt 2018). Nad ei talu lageraie põhjustatud valgusküllust, vajavad stabiilset temperatuuri ja/või õhuniiskust.

Teiseks, püsimetsanduse puhul jäävad säilikpuud suure metsa varju, pakkudes jahedat ja niisket kasvupinda ning varjulist pelgupaika, püsides ühtlasi ka kindlamalt püsti (Gustafsson jt 2019). Kullid ja kotkad vajavad pesaaluseks tugevate okstega puid. Tänapäeval tavapäraste raievanuste puhul kujunevad sellisteks vaid säilikpuud. Ümbritseva puistu tuulevarjus püsivad need paremini püsti kui lageraiesmikul ja seega kasvavad suurema tõenäosusega röövlindudele sobivaks. Pealegi, enamik röövlinde, eriti väiksemad, nagu väike-konnakotkas, kanakull ja hiireviu, pelgavad lagedal kasvaval raiesmikupuul pesitseda. Nende jaoks muutub säilikpuu sobivaks alles siis, kui ümbritsev puistu nende pesa röövloomade- ja lindude eest piisavalt peitma hakkab. Püsimetsas sellist viibeaega pole. Suureks plussiks on võimalus jätta säilikpuudeks ka kuuski – lageraiesmikul lükkab tuul nad kergesti ümber. Näiteks raudkull, herilaseviu ja hiireviu eelistavad pesapuudena just suuri kuuski (Lõhmus 2006). Ka paljud samblikud vajavad eluks suuri puid metsa varjus (Hedenås ja Ericson 2003, Edman jt 2008).

Kolmas viis, kuidas püsimets elustikku hoiab, on tema kaitse- ja ühendusfunktsioon maastikus. Metsas pesitsevatele röövlindudele sobivad pesakohad algavad mitmete kümnete meetrite kauguselt lageraie servast (Lõhmus 2006), valikraied pesa ümbruses peaks neid vähem häirima, kui neid just pesitsusperioodil ei tehta. Sellist püsimetsa puhverdavat toimet võiks eeldada teistegi liigirühmade puhul. Maastikus toimivad püsimetsad ka ühendusteena liikidele, kes vajavad kõrgpuistut või metsa varju. Näiteks lendorav ei suuda ületada 30 meetrist laiemat lagedat – sellest vähemagagi saab ta hakkama vaid juhul, kui lageda servas kasvavad kõrged puud.

Neljanda elustikku toetava asjaoluna saab välja tuua püsimetsale omase puistustruktuuri. Lisaks puistu liigilisele mitmekesisusele kujundab elustikurikast püsimetsa puude suuruse mitmekesisus ja puistu erivanuselisus. Linnuliikide arvu metsas suurendab just puude suuruse varieeruvus puistus, kuid linnustiku liigilise koosseisu määrab suuresti surnud puidu, sh õõnepuude hulk (Rosenvald jt 2011). Nii on see ka paljude teiste metsaelustiku rühmade puhul – surnud puud pakuvad neile elupaika. Püsimetsas on küll kännud metsa varjus ja neil kasvavad varjulembesed samblad-samblikud, haruldasemad ja ohustatumad liigid vajavad aga kasvamiseks lamapuid (Rajandu jt 2009, Lõhmus jt 2012, Tullus jt 2018). Üheks põhjuseks võib olla lamapuude suurem niiskusesisaldus. Püsimetsade samblikerikkus küündib põlismetsade tasemele, kui seal esineb suuri kuuski, sangleppi ja laialehiseid puid, vanu, rõmeda korbaga ning seisvaid surnud puid (Lommi jt 2010, Lõhmus jt 2012), samuti hõredama puistuga laike (Nordén jt 2012). Turberaietega majandatud männikutes ja kuusikutes on leitud, et looduskaitseliselt tähelepanuväärsete sammalde hoidmiseks on vaja säilitada lehtpuid (Tullus jt 2018), mis ongi loomulikuks praktikaks püsimetsanduse puhul. Nii võibki kokkuvõtvalt öelda, et põlismetsaga sarnane puistustruktuur muudab ka elustiku põlismetsaelustikuga sarnasemaks, kuid surnud puiduga seotud elustiku, näiteks rähnide, torikseente, paljude sammalde-samblike ja kõdupuidumardikate käekäik ei sõltu mitte niivõrd raiemeetodist (lage- või valikraie), kuivõrd sellest, kui palju suudetakse surnud puid säilitada (Sippola jt 2001, Nagel jt 2017).

Vähekulukaid elustiku hoidmise nippe

1. Surnud puude metsa jätmine. Kõdupuidu elustik koosneb lagundajatest, kes ei ohusta kasvavaid puid. Kõdunev lamatüvi ei paku enam kasutusväärtust inimesele, kuid on suurepäraseks elupaigaks paljudele metsaliikidele. Üksikute surnud puude järele sõitmine võtab sageli rohkem kütust, kui neist saadav küttepuit maksab. Mitmesugustes kõdunemisastmetes ja erineva jämedusega surnud puid peaks viljakamates kasvukohatüüpides olema vähemalt 20% elus puude hulgast, vähemviljakates 10% (loo-, palu-, nõmme-, rabastuv, samblasoomets) – see on siiski umbes poole vähem kui põlismetsades (Lõhmus ja Kraut 2010).
2. Säilikpuude aegsasti märkimine. Ka noores metsas tuleks mõelda säilikpuudele – valida tuleviku säilikpuud välja ning tähistada, et edaspidi neid kogemata välja ei raiutaks. Säilikpuu asukoha saab talletada, võttes asukoha koordinaadid. Puu enda võiks märkida kas värvi või lindiga (nt naturaalsest kiust nööri või riideribaga). Mõlemad kaovad aastate jooksul, mistõttu on tarvilik säilikpuid aeg-ajalt taaskülastada ning märgistust uuendada või, kui puu on ümber kukkunud, valida tema asemele uus. Päris hästi püsivad puu sees ka pikemat sorti teraga knopkad ehk rõhknaelad. Nende vigastus puule on nii väike, et see puud ei häiri. Knopkadega märgitud puid kaugelt ei tuvasta, kuid lähedalt tunneb väljavalitu ära.
3. Elupaigarikaste säilikpuude valimine, sest hoolikalt valitud säilikpuud on elustiku hoidmisel tõhusamad kui juhuslikud (Runnel jt 2013, Rosenvald jt 2019). Majandusmetsades on haruldaseks jäänud mitmed puudega seotud elupaigad, näiteks tugevad külgoksad, rõhtsad tüveosad, mitmeharulised tüved, õõnsused, rõmeline korp, ning jalal seisvad surnud puud, laialehised lehtpuud, vanad kuused. Säilikpuuna tuleb eelistada suuri ja eriliste mikroelupaikadega ja/või elujõulisi puid pikaealistest liikidest.
4. Enne, kui haruldase liigi elupaigas majandama hakkad, küsi luba ja arvamust Keskkonnaametist. Röövlindude pesade läheduses ei tohi nende pesitsushooajal raiuda.
5. Raskesti ligipääsetavate alade majandamisest väljajätmine, nt nõlvadel, soodes, soosaartel, eelistades sealjuures võimalikult looduslikke kooslusi.
6. Segametsa ja laialehiste puude kasvatamine.
7. Igasuguste raiete vältimine kevadsuvel.
8. Ohustatud liikide isendite kahjustamisest hoidumine. Kõige inimpelglikumad liigid saavad hakkama vaid põlismetsas, kuid on palju lageraietundlikke liike, kes püsimetsandust taluvad. Näiteks ungrukold laane- ja kõdusoometsades, kaunis kuldking salumetsades, harakkuljus palumetsades, sulgjas õhik säilikhaabadel, kuusenublusamblik säilikkuuskedel. Liike tundes on võimalik hoiduda asurkondade hävitamisest – nt sulgja õhikuga puu saab püsimetsas valida säilikpuuks, aidates sedasi samblal väljasuremise asemel levida ka teistele puudele. Röövlindude pesapuu lähedal ei tohi kindlasti nende pesitsusajal raieid teha. Kaitsealuste liikide elupaikade majandamisel on oma spetsiifika, mida tuleb Keskkonnaameti liigikaitsespetsialistidega täpsustada.
   
   

Majandamata metsaosad asusid kaitsealadel ning raskesti ligipääsetavates kohtades.

• "Siin metsas on pool sellist, kus ei ole kunagi midagi majandanud, sest see tagumine pool on märg. Kuna ees on niipalju teha vaja, siis ei ole sinna taha isegi jõudnud." (O8)
  
  
• "Ojaäärne ala, kus on viis allikat, on mul selline, mida ma üldse ei majanda." (O11)
  
  
• "Praegu ühtepidi me majandame ja lõikame metsa seepärast, et see on majanduslikult ja rahaliselt mõttekas. Siin on jälle teisipidi, me ei majanda, kuna rahaliselt ei ole mõtet. Tore, kui ma mõtlen siia veel esteetilise ja muud väärtused. Siin ei ole majanduslikult mõttekas seda mõnda puud taga ajada, mul on teisigi kohti." (O12)
  
  

Majandamata metsaosad pakkusid mittepuidulisi hüvesid.

• "Selle tuka sees ei ole midagi tehtud. Ta kaitseb metsa lääne- ja lõunatuule eest ja teiselt poolt kaitseb kirikuõue külma eest, külma tuule eest. Siin on hästi soe kevadel." (O14)

Kogemusi metsast

Põdrad ja metskitsed

• "Mis sa ikka vihastad nende peale. Muidugi teeb hinge täis küll, kui nad järjest kõik ära söövad. Ma püüan trikke kasutada ja mõne koha peal tundub, et natukene on õigustanud ka. Pesemata lambavill, kõhualune, mis on mustem, seda tõmbad männi ladvakasvu peale. Ja see jääb sinna suhteliselt hästi kinni, see villatükk. Teoorias siis kits või põder, kes mööda läheb, tunneb, et see on oma. Lõhn on ju, lammas on samamoodi taimetoiduline või sööb rohtu, ja et see on oma lõhn, siis seda ta ei võta. [...] Ühe langi peal, kus männid on tulnud looduslikult, seal nad ei ole kõike nii nudiks söönud, mõned on järgi ka." (O12)
  
  
• "Loom leiab männi igal ajal üles, kui puistu kujuneb erivanuseliselt. Sööb ühe ära ja kui tuleb uus, siis sööb selle ära. Aga kui sa teed lageda langi peale istutuse või külvi, siis tuleb ühekorraga hästi palju puid ja kitsekõrguse east kasvavad nad nelja aastaga välja, siis jääb ainult põdrakahjustus. Siin tuleb mänd niimoodi eri aegadel ja loom jõuab kõik ära süüa." (O16)
  
  
• "Mu noored haavad on puisniidu võsastumisel teiste põõsaste turbe varjus põdrast üle kasvanud, aga on ikka neile hästikooritava tüvega." (O7)
  
  
• "See on kiiniga löödud, need meetrised tüükad, esiteks on mugav lüüa, ja teiseks põdrale ei meeldi, kui nad nii tihedalt on." (O12)

Puidutootlikkus

Et mõista, kumb süsteem – kas valik- või lageraiepõhine – toodab rohkem puitu, ei piisa juurdekasvu võrdlemisest pärast üksikuid raieid, võrrelda tuleb majandussüsteeme pika aja jooksul, mis kataks vähemalt ühe lageraiepõhise puistu raieringi.

Eestis ei ole püsimetsanduse pikaajalisi katsealasid, kus oleks puistu juurdekasvu jälgitud. Kokkuvõte Rootsi ja Norra juhtumiuuringutest (mida seni on samuti vähe) näitas, et püsimetsana majandatud kuusikute juurdekasv moodustas 80–90% üheealisena majandatute omast (Lundqvist 2017). Teine ülevaateuuring boreaalse Fennoskandia kohta leidis, et leidub enam-vähem võrdsel arvul uuringuid, mis väidavad emma-kumma majandusmudeli, lageraiepõhise või püsimetsanduse, suuremat puidutootlikkust (Kuuluvainen jt 2012). Tulemused sõltuvad tugevalt sellest, kuivõrd suudetakse metsa majandamisega juurdekasvu hoogustada. Oluline on ka see, kas võrreldakse puidutootlikkusele optimeeritud majandamissüsteeme või on majandamist kohandatud lähtuvalt muudest metsa hüvedest. Tähelepanu väärib asjaolu, et puidutootmiseks optimeeritud püsimetsandus võib lähemal vaatlemisel tavaarusaama kohutada, sest puidutulu maksimeerimine tähendab intensiivset majandamist (Parkatti jt 2019).

Kahjurid ja haigustekitajad

Üldjoontes ei olene kahjurite hulk sellest, kas metsa majandatakse püsimetsana või lageraiepõhiselt. Harilik männikärsakas (Hylobius abietis) on erand. Tema toitumine noorte mändide ja kuuskede okkaist on tagasihoidlikum, kui need on suure metsa varjus. Aegjärkse ja valikraie puhul on seega kahjustused lageraiega võrreldes väiksemad. Üks põhjustest seisneb selles, et suurte puude õhukese koorega oksad pakuvad kärsakale alternatiivset toiduressurssi, mis vähendab noorte puude söömist (Örlander jt 2001). Soome ekspertide hinnangul on ka põdrakahjustused erivanuselistes metsades väiksemad (Nevalainen 2017). Samas, kui valikraiel saavad kasvavad puud viga, suureneb kahjurite ja haigustekitajatega nakatumise risk (Jactel jt 2011).

Puidu kvaliteet

Püsimetsa puudel puudub ühevanuselisele metsale iseloomulik intensiivne juurdekasvuperiood 20–40 aasta vanuselt (Tullus 2010). Ühtlaselt aeglaselt kasvanud püsimetsa puu, näiteks mänd, võib saavutada tiheda, oksavaba ja ühtlase süü ehk ülikõrge puidukvaliteedi (Mäntyranta 2018, joonised 12 ja 13). Kui aga puistu on ajas või ruumis väga ebaühtlane, võib tulemuseks olla varieeruva tihedusega, okslik ja kõver palk (Mäntyran - ta 2014). Häilude servas võivad puud kasvada viltu või moodustada lisaoksad ning kujundada ebavõrdse mahuga tüveosa. Lehtpuud on üldiselt selles osas plastilisemad, näiteks pöök suudab oksad häilu kohale laiali ajada kiiremini ja ulatuslikumalt kui kuusk, aga ka mänd on kuusest plastilisema võraga (Muth ja Bazzaz 2002, Pretzsch ja Rais 2016, Bayer ja Pretzsch 2017). Teisalt loovad ka lagedale kasvanud puud, eriti kui nad paiknevad hõredalt, jämedaid oksi ja palju maltspuitu, nii et puidu kvaliteet on madal (Mäntyranta 2014).

Varieeruva puidutihedusega või kõveraid tüvesid ei saa hästi kasutada lauamaterjaliks, küll aga sobivad need näiteks liimpuiduks või tisleritöödeks (joonis 14). Tänapäeva puidutööstus ei tähtsusta sedavõrd sirget palgipuud kui varasem. Samuti leiavad vähe kasutust pikad palgid, mistõttu pole täispikk sirge tüvi oluline. Puidutootmiseks kõlbmatu puu sobib säilikpuuks, sest maani laskuvad oksad pakuvad varjepaika metsloomadele, tugevad külgoksad pesaalust suurtele röövlindudele.

Kogemusi metsast

Lageraiet vältides saab kvaliteetpalgi kiiremini.

• "Sest kui lagedaks võetakse, siis ütleme, et esimene rinne on 100-aastane. Ja siis teine rinne tuleb sealt nõksa aja pärast peale. Aga kui on vaja 150-aastast hästilaasunud puud, siis läheb ju kuni 200 aastat, et ma saaksin sama kvaliteeti. Mul on vaja mitut rinnet, et tuleks laasunud puu. [...] Kes on püsimetsa majandaja, tegelikult ta võikski olla rohkem ehitaja rollis, et ta saaks aru, mida metsas võiks teha paremini, kuidas kvaliteeti suunata. Et lageraide puhul sul ongi hõre süü, kus kruvi sees ei püsi, see on nii õrnakene, see puukene." (O13)
  
  
• "Lagedal ühevanuselisena kasvama hakanud puidul on alguses suured aastarõngad, hiljem, kesk- ja vanemas eas, kitsenevad rõngad märgatavalt. Sellise palgi süüosa on väga pehme, kergesti voolitav nagu männikorp. Kõverusi sünnib samuti lagedal rohkem, aga võib-olla on see tingitud meie saare tugevamate tuulte rohkusest. Esimeses rindes võib püsimetsas olla kõverusi, teises rindes on puud ikka sirgemad ja vähemate okstega. Isegi kui püsimetsa puul on olnud varjust välja tulemisel kasvukiirenemisi, on tihedust olnud piisavalt, et nõudlikus paadiehituses seda materjali kasutada saab. Lagedal sündinud puu pinnalaud, millel on juba tihedam süü (aga kuhu riivamisi ulatub pehme sisu), pole püsimetsa materjali asendanud." (O13)
  
  

Puidutootmise finantskaalutlused

Kogemusi metsast

Majandamissüsteemi valikul lähtutakse muu hulgas finantskaalutlustest

• "Kui ma oleksin siis lageraie teinud, ei oleks mul olnud siia metsa paarkend aastat asja. Erkki Lähde [kelle koolitusel ma käisin] sõnum oli see, et biodünaamiline metsamajandus on võimalikult vähese lageraiega, ja see on ka tunduvalt tasuvam." (O6)
  
  
• "Ma olen kogu aeg vaadanud, et miks seda lageraiet tehakse. Miks peab selle noore, rinnakõrgusel võib-olla läbimõõduga 20 cm, miks peab selle puu maha võtma, kui ta kõige kiirema juurdekasvuga on?" (O6)
  
  
• "Ühe korra ma lõikaks ta maha ja ühe korra raha kaob näppude vahelt. Teised naabrid, kes on siin metsafirmadele müünud, ega keegi ei ole rikkaks saanud. See on lihtsalt nii, et ühe korra ostad endale auto ja ongi kõik." (O2)
  
  
• "Selle raha jätan järgmisteks metsamajandamise töödeks. Kui veel mõelda majanduslikult, siis lageraie esialgne kiirelt saadud tulu on petlik, kuna uue metsa kasvatamise kulud ja hiljem noore metsa hooldamise kulud söövad kogu selle tulu ära. Lisaks tuleb edasi tasuda maamaksu metsamaa eest, kuigi sul metsa enam ei ole." (O11)
  
  
• "Mul on juba 600 ha maad ja ma rehkendasin, et kui lõikaksin kõik lageraiega maha, siis oleksin 10–15 aasta pärast kogu metsa maha raiunud ja mul poleks midagi alles. Seepärast hakkasin alternatiive otsima. [...] See ei tähenda siiski, et praegu ainult valikraietega majandaksin. Kui soovid majandada valikraietega, on väga keeruline töötada kohtades, kus kasvavad vaid puud, mis ei omanda vananedes kuigivõrd lisaväärtust, näiteks 30–50-aastastes hall-lepikutes või haavikutes." (O15)
  

Majanduslikult põhjendatud valiku tegemiseks ei piisa ainult puidu kasvu analüüsimisest. Oluliste teguritena tuleb lisaks arvestada nii metsatöödeks vajalikke kulusid, väärtuste muutumist pika aja jooksul kui ka nõudlust erinevate puidusortimentide järele. Teaduslikud kalkulatsioonid püsimetsa majandusliku tasuvuse kohta Eestis paraku puuduvad. Üldistatult on valikraiepõhise metsanduse puidukasvatuslikud eelised lageraiepõhise ees kokku võetavad nelja punktiga (Puettmann jt 2015):

Püsimetsanduse puidukasvatuslikud eelised

1. Iga puu saab raiuda parimas eas. Puude kasv ja vananemine on erinev, lageraiega seevastu võetakse kõik korraga maha.
2. Üldjuhul pole vaja teha kulutusi istutamisele.
3. Riskid, mis on seotud turukõikumiste ning puuliigi-spetsiifiliste kahjurite ja haigustekitajatega, on väiksemad.
4. Tänu puistu kuivendavale mõjule ei pruugi olla vaja kaevata ja puhastada kuivenduskraave (vt ptk „Turvas- ja turvastunud muldadel kasvavad metsad“; Nieminen jt 2018).

See, milline majandamissüsteem on tasuvaim, sõltub paljudest asjaoludest ning järeldused sõltuvad paljuski sellest, kuivõrd kompleksselt suudetakse mudeleid luua. Püsimetsanduse eelised ilmnevad paremini mudelites, mis kaasavad tuleviku määramatust ja riske, nagu haigused ja kahjurid (Knoke jt 2008, Roessiger jt 2013, Härtl jt 2013), ning puuliikidevahelisi vastastikmõjusid (Pukkala jt 2013, Knoke 2017). Tegurid, mis püsimetsanduse suhtelist kasumlikkust tõstavad, on madal kasvukoha boniteet, suur intressimäär (Laiho jt 2011) ning kaua kasvanud (ja tänu sellele kvaliteetse) palgi kõrge hind (Andreassen ja Øyen 2002). Püsimetsa majanduslik kasumlikkus tõuseb ka, kui kohandada majandamisvõtteid üksikasjalikult metsa omadustega, arvestades liigi- ja diameetriklassiomaste kasvukiirustega (Roessiger jt 2016). Nii on Soomes leitud, et optimeeritud raiestrateegiaga püsimetsandus on pea kõigil juhtudel tulusam kui optimeeritud lageraiepõhine majandamine; ainult Lõuna-Soome kliimatingimustes viljakatel muldadel madala intressimäära juures on kasumlikkus võrdne (Pukkala jt 2012).

Lihtsustatud näide intressimäära arvestamisest (Knoke 2012)

• Pidev väike sissetulek võib olla kokkuvõttes tulusam kui suur sissetulek pika aja pärast. Kujutagem ette üheealist puistut, mis saab alguse looduslikust uuendusest ning millest tõuseb tulu iga 60 aasta tagant 14 000 eurot hektari kohta – selline on maa hinnangväärtus. Kui jagame selle aastate peale, oleks see 233 €/a. Arvestades aga intressimäära 2% aastas, oleks maa hinnangväärtus 60 aasta peale 6138 €/ha. Kui saaksime tulu kätte igal aastal, peaks see 6138 euro kogutulu teenimiseks olema vaid 123 eurot. Püsimets, mis annab järjepidevalt väikest tulu, peab seega tootma vaid 53% üheealise puistu aastate peale jagatud tulust, et saavutada sama suur maa hinnangväärtus.

Ühe või teise võttestiku tulusus sõltub puistu algsest seisundist. Kui küpse üheealise puistu tulusaim majandusviis on tüüpiliselt lage- või turberaie (pööramata siinkohal tähelepanu muule kui puidutulule), siis mida mitmekesisem on puistu liigiliselt ja vanuseliselt, seda kasumlikum on raieaega puuhaaval valida. Asjaolu, et iga puu saavutab oma suurima puiduväärtuse erineval ajal, õnnestub tulu tootmiseks kasutada valikraietega, mitte aga lageraiega (Knoke 2012).

Üks peamisi põhjusi, miks lageraie on kujunenud valdavaks, on mastaabisääst ehk tootmiskulu vähenemine tootmismahu suurendamisel (Knoke 2012). Lageraiet saab suhteliselt ühetaoliselt teha suurtel aladel, kasutades majandamisel võimsaid masinaid. Püsimetsandus nõuab rohkem kohapõhist lähenemist ja väiketehnika või käsitöö kasutamist. Samas ei ole, vähemalt lähiriikides, püsimetsandust suurel alal kasutada proovitud ja seepärast ei ole teada, kuivõrd õnnestuks suurelt ette võttes ka selle puhul majandamiskulusid kärpida.

Valikraie on oma keerukuse tõttu suhteliselt kallis. Lageraiepõhise majandamise kulukust tõstavad aga valgustus- ja esimesed harvendusraied, kust veel olulist tulu ei saada. Ungari analüüs pöögimetsade kohta näitas, et valikraie netokasu on nagu vanemas metsas tehtaval harvendusraiel, kuid valikraiet saab teha sagedamini ning puudub noore metsa vähese sissetulekuga raiete etapp. Tänu sellele on püsimetsandus vähemalt sama tulus kui üheealise puistu majandamine hooldusja lageraietega (Csépányi ja Csór 2017). Ühe või teise majandamisvõtte tulukuse määrab sageli see, kui palju seda riiklikult toetatakse. Praegu toetatakse Eestis üheealiste puistute majandamisele iseloomulikke võtteid, mitte aga püsimetsandust. Kui lageraiepõhist metsandust ei toetataks, piisaks püsimetsanduse konkurentsis hoidmiseks väiksemast kasumist.

Toetuste võrdlus

• Peamiste metsakasvatuslike võtete toetusi saab metsaühistu kaudu taotleda kokku 1039 eurot hektarile (Erametsanduse toetuse ... 2018, Metsaala arengu … 2018): maapinna ettevalmistamisele kuni 96 €/ha, metsataimede soetamisele ja istutamisele kuni 400 €/ha, metsauuenduse hooldamisele kuni 96 €/ha (hooldatakse 4 korda), hooldusraiele 159 €/ha. Võtkem kännuhinnaks ca 40 eurot tihumeetrist ning hektari tagavaraks ca 300 tihumeetrit, seega kokku 12 000 eurot. Seega oleks toetusteta kasum 9% võrra väiksem: 100 × (12 000 – 1039) / 12 000. Ülaltoodud võtted ja ka kraavide hooldamine, mida samuti toetatakse, pole püsimetsandusele iseloomulikud. Püsimetsanduse kulud seisnevad muus, nt rohkemas inimtöös, kui puid ette märgitakse ja saega langetatakse.

Otsustuspuu:

millistes tingimustes otsustada püsimetsanduse kasuks